30. märtsil sündis poisslaps. Siis me veel ema ja isaga ei teadnud, mis talle nimeks panna. Terve esimese kuu kutsuti teda Jussiks. Vanemad võtsid ennast siiski kokku ja nimetasid poisi Henryks. Täna saab mu vend juba 21 aastaseks.
Ma mäletan, et pikka aega ma ei teadnudki oma venna päris nime. Arvasin, et Juss ta on, kes siis veel. See nimi jäi talle pikaks ajaks. Veel mäletan ma seda, et käisin tal lasteaias vastas. Talle vist meeldis seal. Aga mina vihkasin lasteaeda. Kõige paremad ajad olid ikka suved kui me kivihunnikus oma ravimilaborit pidasime.
Kui vend kooli läks, tabas mind üllatus kui teda enam Jussiks ei tohtinud kutsuda. Pidin selgeks õppima, et venna nimi on Henry. Koolist mäletan seda, et vend oli nõus ainult musta värvi teksasid ja jakki kandma. Üsna pea käisid nende klassi poisid samamoodi riides. Venna oli suhteliselt hea poiss ja ei kakelnud tavaliselt kellegagi.
Nüüd on vend suureks ja tugevaks poisiks sirgunud. Ta on suutnud selle 21 aasta jooksul mind muretsema, nutma, kurjustama aga ka naerma, uhkust tundma ja kiitust avaldama panna. Ja mul on hea meel kui ta mulle külla tuleb ja minuga mõnd sündmust tähistab. Ta on suureks toeks olnud kui ma olen kurb ja õnnetu. Kuigi mul ei ole suuremat venda, siis olen alati tundud, et ta on just vanem vend. Ta on valmis mind kaitsema ja minu eest hoolitsema.
Tahan oma venda tänada selle eest, et ta on need 21 aastat minu väiksem vend olnud. Ja loomulikult õnnitlen teda selle tähtsa päeva puhul!!!
Reedel klubis tähistame!
Palju, palju õnne Henry!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar