Täna on siis fooris see kollane vilkuv tuli.
Kõik seisab, kõik on ootusärevuses, kohe juhtub midagi.
Inimesed elavad hästi keerulist elu aga räägivad, et „vaata kui lihtne oleks kui“. Ja elavad ikka elu keeruliseks. Mina samamoodi. Mõtlen, et nii oleks parem ja kasulikum. Aga ma ei tee midagi, et nii tegelikult ka oleks. Ja vahepeal on lihtsuse poole püüdlemine sama keeruline kui selles sasipuntras elamine.
Ma tunnen, et olen teravate pilkude valve all ja iga väiksema liigutuse peale lastakse mulle kuul kerre. Tegelikult võiks vastupidi ka olla. Parim kaitse on rünnak. Ja mis minusugusest metslasest muud oodata ongi kui kisklemist ja küünte näitamist. Ja ma tunnen ennast nii piiratuna. Kass puuris ja puuri peal kalts, et ma midagi ei näeks. Ja kui ma muidu olen nunnu ja malbeke, siis nüüd kurjuse kõige õelam kehastus.
Üsna tore viis, kuidas ennast inimestele paista lasta.
Johann Wolfgang von Goethe - Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head. (“Faust” , 1808 - 1832)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar