Tujudest rääkides.. need vahelduvad mul nagu tuled fooris. Vahepeal on tunne, et punane ja kollane on vilkuma jäänud ja rohelist ei tulegi. Ses suhtes on täna hea päev, roheline. Loodan, et ma seda ära ei riku. Võtsin täna seisukoha, et olen ise oma tuju looja.
Ma olen viimasel ajal oma sissekannetes ainult vingunud ja virisenud. See on kohutavalt väsitav kindlasti. Mind isiklikult imeb negatiivne mõtlemine täiesti tühjaks. Aga ma ei tea ka, mida järgnev teema kaasa toob. Mõtteainet sain mõned päevad tagasi oma vanast blogist. Tundub nagu Scarlet oleks ka seda lugenud, sest kirjutas sellest, mis mindki täna kirjutama pani. Sõbrad!
Mõned head aastad tagasi pidin sõnas SÕBER sügavalt pettuma. Inimesed, kellega olin jaganud oma rõõme ja muresid, hakkasid minu ümbert kaduma. Ja lõpuks jäid järele kaks. Ma ei uskunud pikka aega, et nad suudavad kõiki mu häid sõpru asendada. Tegelikult nad ei suudagi, ei peagi. Aastaid hiljem olen ma tänu nende toele siiski usaldama õppinud ja saanud tagasi teadmise, et ma ei ole üksi.
Mul on erakordne võime inimesi endast eemale peletada. Just sõpru! Esiteks, ma olen liiga otsekohene. On asju, mida ma kunagi ei saa välja ütlemata jätta. Miks? Kui mõni asi on suures vastuolus minu põhimõtetega siis sõbrale pean ma seda ütlema. Tihti vastavad nad sellega, et katkestavad minuga suhtlemise. Ma olen sellega leppima hakanud. Parem sõber, kes võtab kriitika teadmiseks kui sõber, kelle ees ma pean teesklema, et kõik on korras. Pean tunnistama, et ka neid inimesi on minu elus (hetkel) olemas. Neid, kes mind nimetavad sõbraks aga, kelle vastu minul austus ja sügav kiindumus puuduvad. Ja need on sellised inimesed, kes eales ei arvaks, et ma neist niimoodi mõtlen. Lihtsalt, mõnes suhtes on mulle olulisem teise inimese rahulolu kui ausus. Eriti kui ma ise midagi ei kaota. Ja võitmine, millegi vastusaamine ei ole minu jaoks esmatähtis. Mõnes mõttes on see silmakirjalik suhtumine aga teisest küljest ma ei saagi olla päris ideaalne ja kõige-kõigem.
Endast! Ilmselt ma ei ole ise ka just kuigi hea sõber. Ma olen üsna enesekeskse mõtlemisega. Mulle meeldib rääkida endast ja sellest, mis mind vaevab. Minu jaoks pole eneseavamine mingisugune probleem. Aga ma olen aru saanud, et paljud ootavad minult just seda, et ma küsiksin: Kuidas sul läheb? Mis sul mureks on? Kas sul on rõõmus tuju? Jne jne jne. Olen alati valmis kuulama aga ma ei taha sõnu välja pigistada inimestest. Võibolla peaksin. Peaksin ehk rohkem ütlema, et ma näen, mis mu ümber toimub ja tunnen huvi. Võibolla!
Sokrates - Hea oleks, kui inimene hindaks end, kui palju ta maksab sõprade jaoks, ja püüaks olla võimalikult kallim.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar