Ma pean kirjutama ühest asjast, mis mind eile mõtlema pani. Ma külastan igal päeval postkontorit. Aga ma ei ole kunagi suuremat tähelepanu pööranud nendele inimestele, kes samuti seda asutust külastavad. Eile kui Scarletit ootasin siis oli mul aega neid kõiki jälgida.
Enamasti voorisid kenad, hoolitsetud sekretärid kirjade, saatelehtedega sisse ja välja. Nende hulgas oli ka portfellidega härrasmehi. Enamasti liikusid seal vanemad inimesed. Kuid kõige värvikam neist ei olnud isegi postimaja klient.
See oli üks elu hammasrataste vahele jäänud meesterahvas. Kuid ometi tundus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab hakkama. Kas te olete kunagi mõelnud, et kui teil on väljas olemisest külm hakanud, kust saaks tasuta sooja vett? Mina näiteks ei ole selle peale pidanud mõtlema. Või, et kus saaks ennast natukene soojendada, ilma et mõni turvamees sind välja ei viskaks või inimesed kahtlustava pilguga ei jälgiks. Ja, kus on need kohad, kus need inimesed saaksid vähemalt kord päevas sooja suppi süüa? Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis tundub see maailm ikka kohutavalt jõhkra paigana.
See on nii kummaline, et meil muretsetakse lindude, loomade ja taimede eest aga inimesed elavad samal ajal tänavatel. Ma tean, et see teema on väga keeruline ja mitme otsaga. Ma ju ei tea, miks see inimene sellist elu elab. Kas ta on ise süüdi või on asjad lihtsalt niimoodi läinud. Ja mõnikord on ju kaitsetu loom ja taim seda vaeva, hoolt ja päästmist palju rohkem väärt kui inimene.
Ma tahangi pigem tähelepanu pöörata sellele, et meie ümber on väga palju erinevaid inimesi ja me peaksime neid märkama. Mõnikord nende peale mõtlema ja analüüsima. Kas või lihtsalt sellepärast, et me ise ei muutuks selle sarnaseks, mille moodi me olla ei taha.
Anonüümne - Igaüks elab kurat teab kus, aga inglane elab kodus. (“Aforismide raudvara” , 2007)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar