Mõnikord on hea kui vaatad enda ümber ja näed, et kedagi ei ole. Ja teinekord on niisugune igatsus ja kurbus kui, kedagi pole. Aga kui su kõrval ja sinuga koos on head inimesed, on väga hea olla. Ja siinkohal avaldan taaskord kiitust kahele minu elus väga tähtsal kohal olevale inimesele.
Käisin oma kallil papal külas. Ta on siin maailmas minu jaoks ainukene inimene, kes on absoluutselt kõike head väärt. Ta on see inimene, kes suudab mulle aru pähe panna ka siis kui ma olen 30-40 aastane. Tema noomivad sõnad, pilgud ja lihtsalt vait olekud mõjuvad mulle paremini kui teise anumine, palumine ja kurjustamine. Ja ometi üritab elu tedagi alla ajada nagu mind. Üks on meil ühine. Kui me ka oleme kõrvuni jamas, siis suudame enda ja olukorra üle naerda. Me oleme võitlejad ja õiguse tagaajajad. Me solvume ja analüüsime teisi, harva iseennast. Vähemasti me ei tunnista oma puudusi, eksimusi avalikult. Või siis äärmisel juhul mõnele kallile inimesele, et ennast eriti heana näidata.
Väike venna on teine kullatükikene. Ma ei väsi talle kõdilooma mängimisest ja tema kiusamisest. Kui ma tal viimasel ajal külas käin siis oleme nagu kaks väikest koletist. Ajame üksteist taga ja itsitame. Eriti naljakas on see, kuidas see väike põrguline on hakanud vihastama. Paneb käed risti rinnale ja paterdab minema nagu vana mees. Kulmu tõmbab ta nii kortsu kui vähegi oskab ja piidleb sind taha vaadates kurjustava pilguga. No öelge, et ei ole naljakas. Mina karjuksin ja loobiksin asju. Aga tema grimassitab vaikuses ja teeb sellist tsirkust, et endale tähelepanu saada. Au tuleb sellele väikemehele anda!
Selliseid päiksekesi võiks rohkem mu elus olla!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar