Esmaspäev, tore päev!
Alustame nädalavahetuse muljetega. Reedel kolisin Tartusse. Maatüdrukust on saanud linnapreili. Ma ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Võibolla lähen nüüd nii uhkeks ära, et maal ei liiguta lillegi? Ma loodan, et seda ei juhtu. Tegelikult ma lausa tunnen puudust sellest, et ma ei saa oma aiamaad sel aastal teha. Ja ilmselt jääb see ka järgmisel aastal tegemata. Ei mingit sehkendamist kurgimarinaadide, mahla keetmise ja tomatite sidumisega. Ma tõesti loodan, et saan seda mõne aasta pärast uuesti teha.
Ja kolimisest! Ma arvan, et ma olin päris oodatud. Scarlet on mu käekäigu pärast ikka väga palju muret tundud. Niisiis ei tahtnud ta mind reedel üksinda koju jätta. Võtsime ennast kokku ja vedasime oma kenad kehad, Mehe ja naised Ristiisasse. Loomulikult ei möödunud õhtu ilma klubita. Üle pika aja üks esimene kord, kus ma ennast viisakalt üleval pidasin.
Ei alkoholile, ei võõrastele šokolaadipoistele, ei kurjustamisele ja ei kaua üleval olemisele!
Endiselt olen tropimagnet! Kust nad mind küll üles leiavad?
Laupäeva hommik algas kell 8.00. Pätu söötmine, ise söömine ja tee joomine, Pätu õue lubamine, Pätu tuppa laskmine ja Pätuga teleka vaatamine. Pätu on mu uus parim sõbranna. Pätu on kass ja ta on tore. Öösel tervitas ta mind ühe Pluutomusiga ja hommik otsa magas mu jalgade juures tekil. Ta ei vaidle mulle vastu, ta on olemas kui ma olen kurb ja ta on viisakas. Mõni mees ei suuda ka nii palju sulle teinekord anda kui üks väike kass!
Mõttetud vegeteerivad emased! Meie kahekesi.
Igatahes möödus mu esimene öö uues kohas väga hästi. Ja ma olen ääretult tänulik ka sellele naisele, kes mu enda juurde üürile oli nõus võtma. Scarleti vanaema!
Margaret Lee Runbeckoli - Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar