Ärkasin täna kell 6.30 ja mõtlesin, et mu unenäod on ikka vapustavad. Täpsemalt ma ei mäleta seda. Aga ma tean, keda ma nägin ja mis kontekstis see enamvähem võis olla. Kindlasti polnud see õnnetus aga ka mitte midagi head. Pigem väga sürr nagu viimasel ajal kipub päriselt ka olema.
Naerata. See on kõik. Nii kõlab tänane õnnelause. Naeratamine on kõik? Või, kuidas seda tõlgendada. Esimene mõte oli see, et head asjad põhjustavad häid. Näiteks, et lähed hommikul bussi peale ja juht ütleb midagi eriti naljakat, tobedat. Siis ajad oma unise näo kuidagimoodi sirgeks ja lagistad vastu naerda. Terve päev on siis päästetud. Naeratad kõigile, teised naeratavad vastu ja lähevad hea tujuga edasi, nakatavad ümbritsevaidki.
Ja teine mõte. Naerata. See on kõik. Tühjus. Nagu midagi muud ei saagi olla. Naeratusele ei järgne midagi. Ei mingit hea tuju loomist, saamist ega edasi andmist. Aga see mõte on ilmselgelt täiesti masendav.
Aga ärkamisest! See ei põhjustanud mulle raskusi. Tegelesin enne magama jäämist ühe rahustava tegevusega. Ma ei tea, kas see mõjus aga tundub, et liiga ka ei teinud. Ärevus on kadunud, mõtted on rahulikumad ja võibolla olen isegi oma vihast mingil määral üle hakanud saama. Peale selle on väljas lausa võrratu ilm. Päike sillerdab ja ma kuulen isegi linnukesi akna taga laulmas. Maal ei pane ma selliseid asju tavaliselt tähelegi. Aga linnas on see nagu meeldetuletus, et loodus on tärkamas, kevad tulemas. Millegi uue algus!
Sass Henno - Uue lõpu alguses ei paista kunagi valgus. (“Elu algab täna” , 2003)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar