Mõnikord on tunne, et oled nagu sõel. Sinus on tuhandeid augukesi ja enamvähem kõik läheb sinust läbi, ilma et erilist jälge jätaks. Aga siis on need tüütud sodid ja suuremad tükikesed, mis sõelapõhjale jäävad. Tuleb otsustada nende minema viskamise üle.
Täna 19. märtsil toimuvad suured muutused. Esmaspäeval kulgevad tavapärased toimingud hoopis teistmoodi kui siiani. Ärkamine võõras kohas ja kindlasti uued, segased ja tõlgendamatud unenäod. Tuleb varakult tõusta, sest enam ei keeda keegi teed ega aja üles. Tööleminemiseks pean kõndima uut teed pidi ja harjutama sisse uue rutiini.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan siis ega ma ei olegi pidanud enda eest ise hoolitsema ja majandama. Alati on keegi, kes ütleb, mis järgmiseks teha on vaja. Ja nüüd järsku tundub mu selgroog mulle üsna pehmena. Oma iseseisvuse kohta olen endale pikalt valetanud. Ja see polegi maailmas põhiline. Ainult iseenda peale lootmine. Koos on inimesed palju tugevamad.
Andrus Kivirähk - Jumal on määranud inimesed mööda maanteed astuma, aga mina sülitan sellele ja turnin trossil. (“Liblikas” , 1999)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar