Selle nädala viimane tööpäev. Ja kuidas ma õhtu lõpetan? Plaanis oli Tartusse rahu ja vaikust nautima jääda. Aaaga aju genereeris uue idee!
Kuidas oleks aurusauna ja meeldiva seltskonnaga? Täna on olnud jälle üks meeletult pikk külmetamise päev. Külmunud Aedubade konverents! Broneeritud. Pärast seda oleks küll tegelikult tore soojas natukene aega veeta. Ehk õnnestub.
Täna on jälle sellised ägedad mõtted peas! Lausest „Sant ka elab aga, mis elu see on?!“ sai lause „Lehm ka elab aga, mis elu see on?!“ Hulpimise tunne on.. mõnikord on see halb, mõnikord hea.
Kujutan ette, et olen veekogu ääres.
Päike paistab, kohutavalt vastik on olla. Eelmisest õhtust ja lõõmavast päikesest on saanud üks ainus mõte – kes krt unustas veepudeli koju? Lisaks sellele sai eelmisel ööl külmetatud ja nüüd ei tule suust enam piiksugi. Haiged vette minna ei tohi. Tõeline karistus pohmellis vaevlevale plikale. Aga võib ka paremaks minna.
Eelmisel õhtul toimus väike kokkupõrge kahe sinises mundris inimesega. Ja nüüd on üks neist rannas, lesimas noorikute kõrval. Mõlemad peidavad pea liiva, suremas janusse ja häbisse. Vaikselt sulevad nad silmad ja hakkavad hääbuma. Kõrvu kostub vaid lainete loksumine, ninna tungib vetikate vastik hais ja „kes kurat unustas vee koju“:
„Tüdrukud! Tooge autost vesi ära. Ei tahtnud seda päikese kätte jätta.“ Kõlab tädi suust lause. Ja tundub, et elu võib edasi kesta.
Mõnikord tundub, et elu on saast aga tegelikult ongi! - Lestat
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar