Lestat 63

Tori Amos – Precious Things


Lisaks sellele, et olen kõige ilusam, kõige targem ja kõige osavam, olen veel kõige õelam, kõige kiuslikum ja kõige kurjem.

Täna on liigutamine üsna vaevarikas. Valusad on käed, kael ja tagumik. Aga seis on kindlasti parem kui esimesel korral. Mäest sain ise üles! See vajab aplausi. Süsteem Mõedakul oli minu jaoks vähe sobivam, mugavam.

Ma ei saa mainimata jätta, et ma ikka täiega fännan lumelauaga sõitmist. Esialgu ei oska ma suurt midagi peale hakata seal laua peal. Tagumist kanti kasutasin juba päris tihti ja ei sööstnud külg ees mäest alla iga kord. Ja proovisin ka esimest kanti. Jep! Esimene kord läks vähe õnnetult-õnnelikult. Suutsin suure hoo pealt ennast kuidagi kõhuli väänata. Esimene mõte ”nüüd on ribid mu sisikonna läbi hakseldanud”, teine mõte ”kui kohe hingama ei hakka siis on jama”, kolmas mõte ”ok, ajan ennast püsti ja enam nii ei tee”. Aga suuski ma ikka alla ei pane, siis kukun ennast kindlalt surnuks.

Õhtul käisime Scarleti juures ja klubis. Scarleti juures oli väga tore. Isegi Atu sulas naiste karja sisse ja lõpuks ei saanudki aru, et seltskonnas ka mees on. Tüdrukutega oli täitsa lahe. Sellist fotomaratoni pole teab, mis ajast teinud. Mina ja naiste seltskond. See ei ole eriti tavapärane kooslus. Seega olid seal räägitud jutud ja tegemised mullegi natukene võõrad. Kindlasti mitte ebamugavad ega midagi. Lihtsalt oli tunne, et võibolla olen päris paljust ilma jäänud.

Olin kaine ja tegin Lestati moodi taksot. Transportisin neli purjus naist ja ühe purjus mehe CTsse. Ja parkisin auto teab kuhu. 10 minutit klubis ja kõne politseilt. Õukeei.. parkisin siis auto ümber. Kuigi ma olin nii vihane, et oleksin heameelega koju sõitnud. Vihane mitte kõne peale vaid enda ja kõigi. Ma olen seda alati öelnud, et ma ei kannata kui ma pean auto olematule parkimiskohale jätma.

Ja ega minu õelusele ja kurjusele siis veel lõpp ei saabunud. Vihastasin, et mu mees ei oska tantsida. Ja ta oli tantsulaval olnud 30 sekundit? Jep, minu vihastamise lagi tuli eile kätte. Ise ka imestan. Lähen vist teraapiasse või midagi. Jalutasin oma lemmiklugude saatel minema ja mõtlesin kui rumal ma ikka võin olla.

Tegin klubis avastusi. Et kainena on seal üsna tore, samas kummaline olla. Ja klubis on palju valgem kui ma arvasin. Inimestel on üsna selged näod ja seal on võimalik normaalselt hingata. Vapustav!

Ma pole ikka veel voodist välja saanud. Täna on ”Lestati surnuks näljutamise päev”. Mul võimutseb köögis üks kole hiir. Ja ma lihtsalt ei suuda sinna minna temaga võitlema.


Aitäh!