Foor on katki!
Enam ei vilgu ükski tuli. Ei põle ka.
Ühesõnaga mul on täiesti mõttetu olemine. Nagu porgand või kapsas. Ma lihtsalt olen. Pigem vist kiivi. Sellest võib veel midagi saada kui sisse vaadata.
Täna leidsin poest sojakotletid. Juhuslikult! Mulle hakkasid need maitsema kui Liisnepste neid mulle maitsta andis. Teda ma igatsen ka. Nüüd ma pean üksi lõunatama. Kui üldse seda teen. Viimased kaks päeva olen küll täiesti õhust ja armastusest elanud. Et siis nälgin nii kaua kui pilti hakkab eest ära kiskuma.
Eile tellisin omale Tsink Plekk Pangest nuudliroa sealihaga. Liha oli kuidagi imelik ja makaronid pole ka vist minu teema. Võibolla oleks kanaliha ja vürtsikam kaste asja paremaks teinud. Aga ei, ma ei virise. Ma ei surnud vähemalt nälga. Arvasin, et täna on hoopis see päev. Vedasin ennast siiski poodi ja krabasin nosimist.
Vahelduva eduga tunnen ennast nagu külmutatud aeduba. Sest siin on nii külm. Toppisin radiaatori laua alla ja panin tööle. Täiesti ebainimlikud töötingimused. Üks sekretär lahkus tööpostilt sellepärast, et siin nii külm on. Ja mul on ka tunne, et kui ma veel natukene rohkem teed jooksin, siis mu neerud ütleksid üles.
Muidu võiks ka öelda, et ega midagi rõõmustavat ei ole. Ümberringi käib üks hala ja kisendamine, hädaldamine. Töö juures lokkab vohav tohuvabohu ja kõik jooksevad ringi nagu peata kanad. Ja aruandega pole ma enamvähem mitte kuskile jõudnud.
Professionaalne valetaja, „rääkiv sõnaraamat“ ja elukutseline seikleja = Lestat!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar