Naistepäev, vol 2!
Ma teadsin, et avaldasin eelmise sissekande rutakalt. Naistepäeva eriüllatused jätkuvad. Mulle meeldib kui mind pannakse ootamatutesse olukordadesse. Kuigi ma olen kontrollifriik siis on hea, et mulle meelde tuletatakse, et ma ei saa alati kõike ette teada. Peaksime tänulikud olema kui keegi meid nii palju armastab, et seda armsate žestidega välja näitab, mitte vinguma kui ebamugav see kõik on.
Igatahes tuiskasin Kaubamajas „pealaialiotsas„ ringi ja Atu kasutas avalikku informatsiooni minu lõunatamise kohta kenasti ära. Passis peale, millal sööma lähen ja kinkis mulle laulva roosi. Love Me Tender, Love Me True! Mis ma öelda oskan? Aitäh!
Kas ma olen võitleja? Mulle on alati tundunud, et ei ole. Mitte kunagi piisavalt kirglik õiguse tagaajaja, mitte kunagi õigel ajal, mitte kunagi ei võida. Võibolla nüüd liialdasin. Igatahes ma tahan seda öelda, et ma mõnikord ei jaksa. Mulle ei meeldi üksinda mässata. Kriisi langen nädalaga! Nädalatega! Kuudega annan alla. Mõnikord!
Mulle on tugev selgroog kasvanud paari viimase aastaga. Atu arvates on loll naine kõige mugavam. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Haritud, iseseisev mõtlemiselt ja teeniv naine. Kõige ohtlikum vastane mehele. Siis hakkab naine ise otsustama ja teda enam ümber ei veena. Täitsa saan aru, miks meid kodustama peab!
Endiselt on hea olla Naine ja Sekretär.
Muide! Me ei õpi koolis prostituutideks, vaid sekretärideks. Selge?
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar