Nonii!
Tänane on möödunud ilma vihastamiseta. Olen ju tubli, kas pole?! Sain komplimendi osaliseks – Ilusad kingad sul! Oleksin võinud öelda „aitäh“ aga ütlesin „ma tean“. Inimesed ikka ei oska komplimendile vastata. Pean õppima. Selle asemel, et ennast siis maha teha või rääkida, kuidas paremini saaks, võiks tõesti kõigest tänada ja naeratada.
Eile oli tore õhtu. Kuulasin, kuidas Ketu minu sõnadega laulu laulab ja südame alt läks soojaks. Armastus on iseenesest selline sõna, mida ma väga ei kasuta. Seda peab ikka tõsiselt mõtlema kui välja ütled. Et ta ei kõlaks nagu sõna vaid nagu tunne. Aga Ketu laulis seda nii armsalt ja siiralt. Nagu ei tooks see tunne kunagi valu ja kannatust kaasa.
„Notebook“
Film, mida vaadates tekib enamusel mõte, et enam imalamat „lavstoorit“ ei saa olemas olla. Saab, saab, saab päriselt! Ma ilmselt ei pea hakkama seda lugu ümber jutustama aga kirjeldan, mis mind köitis. Peaosa mängiv mees ja tema iseloom. Noorena võitleja, uljas aga enesekindel. Teadis täpselt, mida tahab aga too aeg ei olnud see kõik võimalik. Ja naine. Minu arust loomulik ja energiat, särtsu täis. Sära nende silmades ja pilkude kohtumised. Kadestatav! Aastaid hiljem on nad mõlemad tasakaalukad täiskasvanud. Aga kui armastus uue hooga lõkkele lööb, siis ununevad need kõledad üksinda veedetud aastad täiesti. Aga mees on seekord väga kindlameelne ja rahulik. Müstiline on see, kuidas nende tunded püsisid aastate vältel muutumatuna, isegi nad ise olid tegelikult samasugused. Seda peab vaatama, et aru saada, millest räägin.
Järgmine lemmik mul siis Twilighti kõrval.
William Shakespeare:
Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.
Kui kujutlus tal aina vormib asju,
mis tundmatud on, siis poeedi sulg
loob kuju sellele eimiskile
ning annab eluaseme ja nime.
(“Suveöö unenägu”, 5 , 1595 - 1596)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar