Ma olen täna ärritunud ja pahane. Sellist aega lihtsalt ei ole, kus saaks öelda, et kõik on täiesti korras.
Kus juures mul on sügavalt kõrini sellistest lausetest, et ise mõjutad oma mõtlemisega oma tuju. Loomulikult! Kui mul on asjadest ükskõik siis need ei mõjuta mind. Aga kui need asjad mõjutavad mind otseselt siis ma ei saa ju ükskõikseks jääda. Ja enamasti toob see kaasa hirmu, ärevuse, muretsemise ja väsimuse. Mu õlgadele on langenud koorem, mida ükski inimene (veel vähem Laps) ei peaks kandma. Aga antud olukorras ei ole ka eriti kedagi teist, kes suudaks selle probleemiga tegeleda. Ja see on mu paari järgneva kuu raskus, mitte kool ega töö, ega eksamid, ega sina ja sina.
Logisin päevaks MSNist välja. Päris ausalt, täna ei ole mul tuju absoluutselt mitte ühegi inimesega rääkida. Teeksin oma Blogi ka heameelega privaatseks, et mu jutt kedagi ei riivaks. Aga parem olen aus ja ütlen, et mul pole tuju.
Ma tean, et minuga ei ole mõtet täna päris paljudest asjadest rääkida. Aga üldiselt ei ole üldse mõtet mulle mingit kriitikat teha asjade koha pealt, mille ma ära olen otsustanud. Mul on ka omad põhjused, miks ma midagi teen. Ja ma tean, millise koorma ma endale võtan. Ma ei saa arvestada sellega, et kuskilt nurga tagant uus jama välja kargab, mis olukorra veelgi raskemaks teeb. Ja kui ma siis julgen natukene hädakisa teha, ei taha ma kohe kindlasti kuulda, et „ma ju ütlesin“ või „ise oled süüdi selles“.
See on nagu totaalne ämber!
Kohe kindlasti olen ma täna väga enesekeskne. Sellepärast ma vabandan näiteks Scarleti ees, et ma pole viimasel ajal (eriti täna) just kuigi palju huvi tundunud, mis mu ümber toimub. Ilmselt olen ma rohkem võtma hakanud kui andma. Mis tähendab, et ma peaksin hoopis aega iseendale võtma ja vähem teiste oma tarbima!!?!
-------------------------------------------------------
Mulle ei meeldi lõpetamata asjad. Ja asjad on alles siis lõplikult lõpetatud kui kõik nii arvavad ja selle välja ütlevad!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar