Kui mõned asjad muutuvad, siis teised muutuvad paremaks!
Täna ei suutnud ma kuidagi normaalsena püsida. Lemmik astus ruumi sisse ja pani mu naeratama. Hea küll! Selle kannatasin ilusasti ära, ei hakanud lolli irvet suule manama. Esimest korda istus ta minu laua äärde ja vestles kaastöötajaga. Vot seda oleksite pidanud kuulma. See hääletoon ja veidike eputav naer.. tõeline Fokini teisik lõi välja. Ilmselgelt on ta endiselt kõige hoolitsetum mees, keda viimasel ajal kohanud olen.
Mõtlesin täna inimeste peale. Ma annaksin, mida iganes, et mitte kellegagi suhtlema ei peaks. Nii päris kaua! Tegelikult vist pigem sooviksin, et poleks ühtegi inimest, kellega rääkida. Seda ma saan ju teha, mitte suhelda. Teadagi on see suhteliselt võimatu. Kui inimene teab, et on teised siis ta ikka suhtleb, üritab. Teadmine, et oled maailmas üksi, oleks jube. Samas oleks see üksiolemine ka hea. Oleks üks algus ja üks lõpp. Üks ainus teema – MINA.
Minusse saabus teadmine, mis jahmatas. Ma olen väga palju muutunud. Muutunud just selle sarnaseks, mida varem hukka olen mõistnud. Ja see Sarnasus tunneb ennast minus ära. Eriti kohutav kui inimesed, keda ma kritiseerinud oled, arvavad, et meil on midagi nii ühist. Ühe erinevuse ma siiski leian. Mina tegelen eneseotsimisega õigel ajal. Isegi kui ma 22 aastaselt ei tea, mida ma oma eluga lõpuks peale tahan hakata, ei ole see nii hull kui mõte, et olen 43 ja ikka ei tea, mida peale hakata. Lõppkokkuvõttes elab igaüks oma ühte ainsat elu.
Parem siis elada seda varem.. või hiljem.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar