Mantra Gora – Haldjatants
Märtsi lõpp ja aprilli algus ei ole mu blogile, kirjutamisele hästi mõjunud. No tore tegelikult, et pärast koletut Muusa Mõrva enam üldse miskit Lestati sulest paberile tilgub. Aga siiski! Mu kallis grafomaanist Green teeb ilma inspiratsioonita ka päris võimsaid asju. Mis see siis paar rida kirjutada on?!
Tänane päev pole suurem asi olnud. Üksildane tunne on!
Inimeste naljad, naer ja sarkasm! Kõik mõjuvad ühtviisi masendavalt.
Lülitasin päeval mitmeks tunniks oma telefoni välja. Tegelikult ma ei kujuta ette, kuidas ma varem seda telefoniterrorit üle elasin. Enam nagu ei jaksa pärast paari kõnet kuidagi iseendaks jääda. Klähvin ise samasuguseid rumalusi vastu, ärritun mõttetult nagu kaasvestleja. Ilmselgelt langeb see asi ikka väga valele ajale.
Jutt ookeanides ujumisest tekitas tõsiselt masendava tunde. Mis kuradi ooookean? Minu suured vallutatud maad. Soome ja Rootsi. Vaatad kuuselt puhkuselt Indast tulnud valget neegrit ja mõtled „vedas mul, et sealt vähemalt kohalikku teed suveniiriks sain“.
Veel midagi, kedagi!
Tavaliselt oleksin ma selle loo peale ilmselt naernud, muianud. Täna läks tükk aega, enne kui aru sain, mis tibi teeb. Meil on muuseumis mingi doktorikraadiga geenius, kes tundub täieliku lambana kohati. Näiteks ükskord suutis ta koopiamasinasse paar lehte kinni sööta. Hakkas oma targa peaga sealt kõige lahti kangutama ja murdis tähtsad kinnitused ära. Ise murdis ja siis tegi näo, et need olidki katki. Seekord oli see tegelikult üsna naljakas.
Siblib mul selja taga ja vestleb omaette. Oky, ilmselt minuga aga sain sellest hiljem aru. Küsisin.. hm? Tibi kummargil oma saabaste juures ja vajutab kahe sõrmega ninadele. Ise räägib oma avastusest, miks talle need jalanõud kunagi meeldinud pole. Ütleb, et vaataksin kui palju ruumi jääb üle, kus varbaid enam pole. On ikka ebaloomulikult pikad saapad! Jaa, naine! Ise ostsid endale need ju?! Daaah..!
Prr.. arvuti ei ole minuga täna üldse sõber. Unemati ka mitte!
Homseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar