Nonii!
Kevad on võrratu sel aastal. Lindude laul, värsked lõhnad, päike! See on igal aastal olemas. Aga sel aastal ma naudin seda kohe eriti. Ei teagi, miks?!!
Täna tundsin rõõmu. Jalutasin Vanemuise tänaval. Minu ees kõndisid kaks umbes 8-10 aastast poissi. Mõlemal olid käes põlevad viirukid. Mida kuradit nad nendega tegid, seda ma aru ei saanud?!! Igatahes tundus mulle, et nad aegajalt tõstsid neid oma suuda juurde ja siis jälle riputasid käe alla ja ajasid juttu. Mis see on mingi uus mäng või? Et kui suitsu ei müüda siis ostad viiruki. Tõstad selle suu juurde ja siis tundub nagu teeksid suitsu või? Ma ei tea, täiega kummaline.
Inimesed vihkavad viirukeid. Mina armastan! Poisid poleks saanud valida paremat aega, kohta ja taaskord aega, et just minu ees kõndida ja viirukit põletada. Kogu selle idiootse, vastiku ja rõveda päeva juures, oli see elamus kõige parem ja nauditavam. Oleksin poistele (pigem viirukile) järgnenud, kuhu iganes nad lähevad. Aaaga olin juba muuseumi ees! Elu jätkub…
Teine rõõm päevas! Jalutasin seekord Timuti tänaval. Üksildane tänav. Olen sellel liikumas näinud ainult paari inimest. Palun! Tulge ükskord kuskil poole kuue ja kuue vahel mulle seal vastu. Nii äge oleks kedagi kohata. Igatahes jalutasin mina kodu poole ja kuulen… sellist õrn-helin-magusat-helinat. Tuulekell! Oeh.. mõnus soe kevadine tuul sasis minu juukseid.. ja selle tuule seest kostus tuulekella helin. Liikusin eemale ja tuulekella helin ikka helises :D Jeei! Hea. Ma ei tea, miks see mind köidab aga ta teeb seda.
Väikse asja sees on suur asi!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar