Indigolapsed - Koiduhirm
Kuula seda lugu ja kuula sõnu!
Võib olla ma peaksin midagi kirjutama. Kasvõi sellepärast, et kindlasti paljud ootavad seda. Noh seda, et te ootate näitab statistika, pole minu väljamõeldis ega ettekujutlus ;)
Vahepeal on palju juhtunud, millest kirjutada võiks. Näiteks:
Reedel juhtus minuga üks kõigi aegade kõige haigem lugu. Ma ei saa aru, mis asi see minus on.. mingi kohutav needus on peal. Või on see tropimagnet? Täiesti kindlalt võin ma mõnel päeval öelda, et nüüd juhtub midagi. Ma tunnen, et ei taha minna bussijaama, ma tunnen, et ma ei taha sisse astuda postkontorisse.. ja ma tunnen, et ma ei taha liikuda avalikes kohtades.
See oli üks taoline päev. Iseenesest oli kõik korras. Veider tunne jälitas mind terve päeva. Lõpuks sain teada, miks. Niisiis üks ebameeldivamaid kohti Tartus – postkontor. Seisan seal! Vaikselt, omaette, märkamatu nagu ma olen! Nii.. mulle hakkas kohutavalt pinda käima, kuidas aeg muudkui jookseb aga need tädikesed seal mässavad teibiga ja üritavad inimesi ootamisega hulluks ajada. Valmistusin kirjade letile viskamiseks, startisin! Ja siis näen enda poole lendamas tatiklimpi! Läraki.. maandus otse minu kotile.
Mille kuradi pärast see juhtus? Ah? Keegi ei vasta jah?!! Ma siis räägin ise.
Küll mina juba hullu ära tunnen kui teda näen. Töö tüüp seal oli kindlasti täielik skiso. Ärge isiklikult võtke?!! Aga pole normaalne, et sellised inimesed vabalt ringi võivad liikuda. Ühesõnaga plõksisin natukene midagi.. aga iseenda tervise nimel, liikusin postkontorist välja ja jätsin tolle vennikese rahule.
Mina, kes ma oksendan hommikusöögi välja kui keegi saadab kraanikaussi pärast hammaste pesemist tatiklimbi, pidin taluma sellist rüvetamist. Õuduste maa, ma ütlen!
Tervitused sellele ahvile üleval pool, kes mu teele selliseid huvitavaid juhtumeid saadab!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar