Lestat 93

8. aprillil jäi tegemata üks tähtis sissekanne. Mitte, et ma unustanud oleksin, vastupidi.

8. aprill on minu kalli vanaisa sünnipäev. Kahjuks teda enam elavate hulgas ei ole. Mälestus temast püsib aga sama värskena nagu oleksin teda alles eile näinud ja rääkimas kuulnud. Meenutused temast panevad naerma, vaikselt muigama aga hetkeks tekib ka kurbus ja silmanurka kerkib pisar.

Minu vanaisa oli rahulik mees. Ma kuulsin teda harva kurjustamas või vihastamas. Tavaliselt oli ta rõõmus ja heatahtlik. Mäletan teda kui ausat tööinimest. Tal tuli vanaemaga koos väga pikki aastaid tegeleda talutöödega, loomadega. Loomi ta armastas kuigi nendega väga raske toimetada oli. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks vingunud või virisenud. Alles siis kui tõsiselt raske oli, käratas ta, et enam ei jõua.

Tal oli väga hea mälu ja enamasti teadis ta kõiki kohalikke inimesi, oskas nende kohta midagi rääkida. Vanaisa suurim hobi oli seenel käimine. Metsas võis ta veeta pikki tunde. Tavaliselt tassis ta koju seeni korvide ja korvide kaupa. Vanemal oli neid päris raske puhastada aga vanaisa käis sellegi poolest edasi seenil. Talvel olid kõik rahul, et seenevarud suured on.

Ma arvan, et minu vanaisa suutis oma elu ajal väga suure töö ära teha. Ta kasvatas üles kaks tütart ja ühe poja. Oli vanaisaks 5 lapselapsele. Pidas talu ja töötas pikki aastaid. Kannatas ära rasked ajad, elas üle mitmed haigused ja suutis endiselt jääda võimalikult positiivseks.

Üks kõige erksamalt meeles olevaid mälestusi on see, kuidas vanaisa muinasjuttu luges. Vanaema laulis aga vanaisa luges alati ühte muinasjuttu. Kahjuks ma ei mäleta enam, millest see täpselt rääkis. Aga meie vennaga palusime tal seda iga kord jutustada kui magama hakkasime jääma. Kindlasti talle meeldis see, et me seda vaikselt kuulasime ja naljakate kohtade peal naerda kihistasime.

Vanaisa elu ei olnud kindlasti mingi meelakkumine. Sellepärast ma loodan, et kus iganes ta praegu ka ei oleks, et tal on seal väga hea, rahulik ja ilus elu.


Aitäh!