Saksa kirjanik Johann Wolfgang Goethe (1749-1832a) on kirjutanud ühe parima filisoofilise teose – “Fausti”. Teose uurimisel tuleb välja selle sügavam mõte. Goethe on öelnud: ”Otsi iseend ja sa leiad kõik.” Kirjanik on erilise vaatluse alla võtnud elumõtte otsingu teema. Oma raamatus käsitleb ta seda probleemi erilise hoolikuse ja täpsusega. Ent ometi jätab ta lugejale vabaduse lõplik arvamus ise kujundada.
Teos algab vestlusega Jumala ja Saatana vahel. Mefsitofeles on veendunud, et inimesed on igavesti nurjuvad olendid ja määratud hukule. Jumal annab võimaluse selle veendumuse tõestamiseks ja nõnda võetaksegi katsealuseks Faust. Mefisto tunnistab selle mehe erinevust teistest inimestest kuid ometigi suhtub ta temasse üleolevalt ja pakub talle tehingut. Leping seisneb selles, et kui Faust tunnistab, et naudib elu, pärib saatan tema hinge.
Esialgu püüab deemonlik Mefisto Fausti meelitada maiste rõõmudega. Ta viib mehe kõrtsi, ahvatleb teda armastuse ja noorusega. Kuid ometi on Faust justkui ebamaisuse kehastus, kes millelgi lihtsal ennast teelt kõrvale juhtida ei lase. Viimast tegelast iseloomustabki kustumatu teadmistejanu, taltsutamatu uudishimu. Ometi ei tulene neist ühtegi ideaalset perspektiivi. Loomingulisele rahuldamatusele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed ja usaldavad neitsid.
Tõik, et väline on saanud domineerivaks sisemise üle, pole enam ammu üllatuseks. Ometi erineb “Faust”i tegevustik just selle poolest teistest. Autori jaoks on “Faust” kui kokkupressitud reaalsuse peegeldus. Kuigi siirus on mõjusaim vahend lugeja hinge puudutamiseks, pole Goethe oma teost kuidagi elukaugeks kirjutanud. Pigem peegeldab ta just ühiskonda milles elab.
Üks Murphy seadustest kõlab järgnevalt: Mida kaugemal tulevik on, seda kaunim ta näib” . Nii leiabki Faust elumõtte alles vana ja pimedana. Ta leiab, et ülim väärtus seisneb vabaduses ja töö tegemises, millest sünnib kasu teistele ja endale ning millest võib tunda omakasupüüdmatut rõõmu. Minu arust on see teos just oma lihtsa lahenduse poolest fantastiline. Isegi Aleksander Puskin on öelnud, et Goethe “Faust” on väga suure poeetilise vaimu looming ja et ta on uuemaaja luule esindaja.
Üks mõte, mis jäi mind sellest teosest kummitama on seoses jumalaga. Jumal ja Faust lõid kokkuleppe. Faust tunnistas, et on leidnud elumõtte ja sellega kaotas ta oma hinge saatanale. Kuid ometigi päästsid inglid tema hinge. Miks muutis järsku Jumal oma mängureegleid? Kas temaski on veidikene Kuradialget?
Mõtteainet! Aastast 2006, siis kui tuli lugeda!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar