Täna on üks selliseid päevi, kus ma eiraksin kõiki ja kõike. Kuid ilmselt ei ole see kuigi vajalik, sest nad saavad sellega ise ideaalselt hakkama. Jah. Inimesed on endiselt suur probleem. Oleks tore neid mitte tunda.
Hommikused võileivad ja õhtune tee, ning kohustuslik Twilighti vaatamine. Seda menüüd on raske muuta. Kella seitsmeks õhtul on vaadatud ka iluuisutamine, seebikad ja kohutavad reklaamid. Nagu ei koosneks päev muust kui ootamisest. Kui saabub suur Oodatu, tuleb taas nägemiseni jätta, mossitama jääda. Tsekin üle meilid, endiselt ei ole neidki. Tore.
Tänane öö oli kohutav. Meeletu kõhuvalu pigistas minust viimsegi tahtejõu välja. Hommikuks olin nii läbi, et ei suutnud tavapäraselt vara ärgata. Ja eile oli mul kindel plaan ennast Pomelast lõhki süüa. Peaaegu õnnestuski. Järjekordne tõestus sellele, et palju head Pomelat ei ole hea. Ja tahtejõu kadumine jätkus terve päeva.
Suutsin vaid märgata, et mu lilled nutavad hoolitseva perenaise käe järele. Kuid endiselt närtsin koos nendega.
Et siis raisatud päev.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar