Raha ei motiveeri mind.
Inimesed, kellele ma olen täna sellest rääkinud, vaatavad viltu. Samas ei ütle keegi, et ma olen segane. Ilmselt olen suutnud oma põhimõtted piisavalt selgeks teha. Ja samas on tunne, et põhimõttekindlus ei kingi mulle täielikku rahulolu. Loomulikult jääb kripeldama, et ma ei saanud välja öelda täielikku põhjust.
Mulle jääb mõistatuseks, kuidas inimene, kes töötab juhina, võib selline hämaja olla. Ta peaks suutma kontrollida olukorda ja lugema mõtteid. Ometi kontrollisin kogu vestlust mina. Jäin endale kindlaks ja rääkisin faktidest. Keeldusin kõigist hüvedest ega sattunud paanikasse.
Ainukene, kes kontoris sihitult ringi jooksis, oli tema. Suhteliselt koomiline. Ja lõpuks juhtus see, mis pidigi juhtuma. Kapseldumine. Mees istus arvuti taha ja keeras mulle selja. Täpselt nagu ma ette olin kujutanud. Mõtlemiseks andis ta mulle siiski nädala aega. Lootuses, et ma ümber mõtlen, veetis ta terve päeva.
Tartus tekkisid huvitavad mõtted. Oleksin tahtnud mõnelt vastu tulevalt inimeselt küsida, mida nemad teeksid. Ja siis hakkas ümbrus mulle just kui vastama.
Bussijaamas märkasin mitut kodutut. Tegelikult on neist mõned mulle lausa tuttavaks muutunud. Tundus iroonilisena. Seda saangi oma põhimõttekindluse eest. Jään tööta ja koduta.
Ja samas. Millal veel ma siis endale truuks jään kui mitte nüüd? Mul pole peret, keda üleval pidada. Pole laene ega üüri maksmist.
Tõsiselt raske on olla mõtlev inimene.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar