Millest see tuleb, et inimesed jätavad vahepeal kirjutamise järele?! Näiteks sellepärast, et keegi ütles, et nad pole head. Või teadmine, et neil on järgijaid, lugejaid, ootajaid. Kui ma kirjutaksin raamatu siis ei näitaks ma ühtegi peatükki kellelegi enne, kui terve raamat on valmis. Usun, et esimese kriitilise märkuse peale kaoks mu motivatsioon täiesti.
Või siis teine variant. Kui ma tean, et ma pean kirjutama. Tekitan endale mõtte, et seda oodatakse. Sellepärast ongi hea kirjutada kuskile märkamatusse kohta. Ühel hetkel sind avastatakse, teisel unustatakse. Ise saad rahulikult omas mahlas valmida.
Unenäod on hea inspiratsioon. Ma tean, et ma olen need ise välja mõelnud ja ette kujutanud. Ometi on võõrastav mõelda, et need kohutavad, vahel lummavad pildid loob mu oma mõistus. Kahju, et viimasel ajal eriti midagi rõõmsat pinnale ei kerki.
Nägin seda kohutavat unenägu, kus kihutasid uhked, kiired autod ja piltilusad inimesed. Õnnetus ja taas mina kiirabisse helistamas. Kõik tundus nii kohutavalt tõelisena. Mul on hea meel, et selliseid asju vahel unes näen. See teeb kõik nii reaalseks ja muudab lähedased hindamatuks. Ja kõigest hoolimata, on seda hea teada.
Aga juhtub veel teisigi asju. Ma esitasin Talle küsimuse, et kas nüüd siis on kõik korras. Kõik, mis ta vastas oli ”jah”. Täna küll! Olin ma veendunud. Aga homme? Kui ma nüüd meenutan, siis ega ta sellele küsimusele ei vastanudki. Ja õigesti tegi. Teab, kas ta oleks seda pidada suutnud.
Ajast hoolimata on ta endiselt loetav nagu lahtine raamat. Kuid tähed hakkavad tuhmuma ja lehed muutuvad pudedaks. Võibolla lõpuks ma enam ei raatsigi neid ajast puretud kaasi kergitada.
Ja ilmselt alles siis ma avastan, et ta oli üks kehv bestseller, mille lugemise ajal, oleksin pidanud keskenduma Olulisemale.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar