Lestat 10

Mul on täna selline mitte-midagi-ütlev tunne. Et lihtsalt loivaks hommikumantlis terve päeva ja ei huvitaks üldse, mida teised arvavad.

Tegelikult on terve nädalavahetus olnud tore. Reedel külastasin Isa ja hoidsin venda. Aga see on teema, mida ma praegu puudutada ei taha. Mitte, et tore ei oleks olnud. Loomulikult oli see üks ütlemata mõnus ja seikluste rikas õhtu. Aga mu mõtted on hoopis teisel lainel.

Ma kirjutasin hiljuti ühest unenäost. Kiiretest autodest ja kohutavast õnnetusest. Sattusin reede öösel hetkeks lausa paanikasse. Olin teel koju. Auto käitus minu käes imelikult. Nagu see oleks midagi ennekuulmatut. Arvasin, et rehv võib olla purunenud. Kuigi olen ka varem velje peal koju sõitnud, siis seekord ma seda teha ei kavatsenud. Tegin masina ümber paar kiiremat tiiru ja veendusin, et kõik on korras. Üritasin siis oma teekonda taas alustada.

Olukord oli veidramast veider. Auto liikus vaid paar sentimeetrit ja rehvid käisid all ringi. Tundus, et tee on selleks liialt libe, et edasi liikuda. Olin seal jukerdanud juba 10-15 minutit. Loobusin auto piinamisest ja helistasin vennale. Kiirelt sebis ta mulle transpordi järele. Neid oodates muutus iga tee äärne põõsas ja kivi kurjakuulutavaks õnnetuseks.

Tagasi teel elustus mu unenägu.

Autole olid pidurid peale jäänud. Kui ma üle lumevalli sõitsin, siis sikutas lumi käsipiduri trosse ja nii see juhtus. Igatahes rooli istus mu vend. Kuigi kiirus polnud üle 60km/h, siis käisid üle mu keha judinad. Auto vibamine ajas mulle hirmu peale. Õnnetuspaik mu unenäos ja reaalsuses klappisid.

Koju jõudmine oli mõnus ja rahustav. Aga reaalsus tõi meelde plaani, mida esmaspäeval täide hakkan viima. Mõningatele inimestele olen suutnud jätta mulje, et ma pole mässaja. Tegelikult ei tunne ma endast põhimõtte kindlamat inimest. Kuigi ma ei hau kättemaksu vaid ajan oma õigusi taga, siis ootan homselt midagi.

Võiks arvata, et see on elevus ja ärategemise rõõm. Aga tegelikult tunnen hoopis väsimust, kurbust ja ärevust. Mul ei ole aimugi, kuidas seda kõike öelda. Ma tahan säilitada enesekindluse, rahuliku ilme ja meeles pidada oma argumendid.

Kui sa ei tunne mitte kunagi hirmu, häbi ega valu, tähendab see, et sa ei riski mitte kunagi.

Homme siis riskin, sest hirmu tunnen juba täna.


Aitäh!