Lestat 12

Lily Allen – Naive

Mida ma kirjutasin sissekandes nr 7? Jah, elu on saast.

Lugesin enne ühe vana kirjasõbra päevikut. Sissekanne on tehtud küll aastal 2006 aga ilmselt pole siiani midagi muutunud. Loomulikult rääkis ta kirjutamisest ja mõõnast. Mul on tunne, et lõpetasin ise samal ajal selle korraliku luuletamise ära. Ja põhjus ilmselt oli sama, mis Aril.

Üks algaja, kriitikale vastuvõtlik kirjutaja, peaks enne sügavalt mõtlema, kui oma teose kuskile üles riputab. Eesti on väike ja seepärast jagub kuulsust ka vaid ühele kindlale, kitsale ringkonnale. Neil muidugi on omad arusaamad sellest, mis küps looming, mis mitte. Hea luuletus, laul, raamat. Need võivad loodud olla mingisugustest hetkelistest tunnetest ja segadusest ajendatult. Elukogemus ja tarkus muudab su pigem kaalutlevaks kui loovaks. Ja nii kaua kui see pole endale selgeks mõeldud, sööb eliit su välja.

Ja eliit võib su välja süüa ka mujalt. Inimene peab ikka koguaeg hambad ristis oma koha eest maailmas võitlema. Kohutav! Kui personalipoliitikast rääkida, siis siin eksisteerib see ainult räpasel kujul.

Täna sai minu mõõt lõplikult täis. Kord kuulen päikesest ja kuust, mis mulle taevast alla kätte tuuakse. Siis tõmmatakse kõigele kriips peale. Ja lõpuks kui ma olen suutnud mingisuguse vastuvõetava lahenduseni jõuda, sülitatakse mulle justkui näkku. Tõmbaksin Eminemi kombel püksid maha ja näitaksin neile per-et.

Tegelikul talle. Aga raske on mõista, et kõike seda segadust külvab ainult üks inimene.


Aitäh!