Mulle meeldib ausus. Mõnikord ajab mind see vihale kui mulle öeldakse, et ma midagi valesti teen. Aga hiljem, mõelnuna.. on asjad palju selgemad ja kriitikaga leppimine tagatud. Vanema generatsiooniga on see värk, et neid on kasvatatud teises valguses. Nad võivad öelda, et nad on ausad. See ei pruugi kaasa tuua õiglust, arukust.
Mulle öeldi, et ma olen tõeline demokraatia laps. Aga igal pool see ei toimi. Ja mina ütlesin, et mul on see võimalus, vabadus, et teeklaasis tormi kergitada. Nüüd olen ma lõpuni oma rahulolu saavutanud. Pole oluline, mis homne vastus endaga kaasa toob. Vähemalt ühele inimesele olen ma suutnud meeldejääva väljakutse esitada.
Üks mu hea sõber rääkis kunagi sellest, et ta peab teisi inimesi oma õpetajateks. Mul on kahju, et ma sellesse teooriasse rohkem ei süvenenud. Ilmselt ta ise ka ei proovinud väga seletada. Aga enda jaoks arendasin ma seda mõtet edasi. Võib-olla jõudsin lõpuks sinna samasele, kuhu tema.
Viimasel ajal elan ma oma elu kõrvalt. Enne kui ma midagi otsustan, siis astun hetkeks oma elust välja. Vaatan ja mõtlen, otsustan. Näiteks unustan tunded, mida läbi elan. Vaatan oma lähedasi, niisama tuttavaid ja võtan nendelt midagi üle. Mõni inimene, kes mulle ainult halba on teinud, annab mulle vastu palju head. Kui ma suudan vihkamise kõrvale jätta ja tema tegutsemist analüüsida, siis saan seda hiljem enda kasuks pöörata.
Ümbritseva tunnetamine ja jälgimine. See õpetab nii palju kogema ja elus hakkama saama. Maru positiivne mõtlemine. Aga ega ma muidu ei suudaks igale jamale näkku naerda ja edasi minna. Mulle meeldib oma elu elada nii, et otsused sünnivad mu vabast tahtest, mitte sundusest.
Tahan neljakümne aastaselt olla selline inimene, kes saab öelda, et ma olen teinud valesid otsuseid. Aga samas tahan öelda ka seda, et tean, millised need valed otsused olid ja miks ma neid tegin.
Mu suurim probleem on minu maksimalistlik mõtlemine. Ma kardan, et ma ebaõnnestun. Ja see mõõdupuud, mille alusel mõõtmine toimub, on mu enda oma.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar