Mul on see halb tunne. Nagu keegi ei kuulaks aga asi on veelgi hullem. Ma ei räägi. Ja ilmselt pole ka midagi rääkida. Ja kui räägingi, jääb hiljem hinge tühjus. Mitte, et kuulaja selles süüdi oleks.
Viimasel ajal on mu mõtlemine kuidagi vale. Väga vale. Vähemasti mu elustiil nõuab teistsugust käitumist. Mulle ei meeldi kui ma taban ennast mõtlemas, et ma elan kellegi teise elu. Sest see pole nii. Need asjad, mida ma ihaldan, on need asjad, mida ma tahangi kätte saada. Ja mulle meeldib mõelda, et need ei ole mingid üldised mallid, mida ma järgida üritan.
Elu on palju keerulisem. Just nii nagu mulle meeldib. Ma tahangi, et kõik kulgeks kummalisi radasid pidi ja mõni asi tunduks vastikuna. Mulle meeldib kui inimesed käituvad vastakalt ja tekitavad tundeid, mida ei võiks olla. Mõnikord peabki olema tunne, et ma eksin. Ainult nii saab inimestes ja nende suhtes olla sügavust.
Mulle meeldib mängida selliseid salakavalaid mänge. Maailmaparandaja, nagu ma ennast nimetan. Loomulikult, et tee ma midagi paremaks teiste elus. Nalja teete?! Ma loon oma maailma ja panen reegleid paika, muudan neid oma suva järgi. Ometi ma parandan, sest ma naeran ja säran.
Alusta iseendast kui tahad teisi muuta. Siinkohal peab see paika.
Umbes nädala eest käisin klubis. Ma olen eelistanud mõelda, et ma pole klubiinimene. Päriselt vist ei olegi. Aga kui oled sellises seisus, et kõik su ümber eelistavad rokikale klubi, tuleb hetkeks nendega samastuda. Neil õhtutel, varajastel hommikutundidel tundubki, et maailm on ääretult suur ja lai, sina selle range käega valitseja. Pole paha.
Tol õhtul veri lausa kees minus. Ma pole ennast ammu nii vabana tundnud. Ja minu säraval pilgul oli võimu inimeste näole naeratus tuua. Viimasel ajal pole see küll midagi ebatavalist aga tunne on endiselt vapustav. Loomulikult on hiljem lausa suurepärane kuulda, kui tore, lõbus ja ebatavaliselt segane sa olid ja oled.
Ja siis teine, täiesti vastupidiseid tundeid tekitav õhtu. Mu oma sõbrad vaatasid mind kerge hämmeldusega. Mida kuradit ma naeran?! Ilmselgelt nad nii just mõtlesidki. Haiglaselt tavalised inimesed. Haiglaselt üksluised ja pinnapealsed inimesed. Ainult Ed saab öelda, et mina olen tema inimene, sest tema on minu inimene.
Ja lõppude lõpuks.. Kui sa oled põrgus, siis liigu edasi. (Winston Churchill)
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar