Hommikused ärkamised on nagu üks lõputult jätkuv jada. Vähesed õnnelikud inimesed saavad omale lubada luksust, et nad magavad päikesetõusu maha. Või on varajane tõusmine hoopis eelis?
Eile sillerdas lumi nii eredalt, et pimestas silmi. Kõle tuul muutis õhu nii jäiseks, et tekkis tunne nagu miljon siili veeretaks ennast mu nahal ringi. Tänavakivid olid vähemasti tuhande marutõbise koera poolt keelega üle limpsatud, et kiirustavad inimesi jalust maha niita. Kui see nende eesmärk oli, siis olen kindel, et nii mõnigi lõpetas murtud käeluuga traumapunktis. Talv pole enam sugugi meeldiv kui lumi krõbeda küpsise kombel saapa all krudiseb. Ja kui sa juhtud teetassi taga seda kõike aknast jälgima, jooksevad üle selja rutakad judinad.
Nagu igal lool, on ka sellel kaks poolt. Käisin Inglikesega kelgutamas. Ma pole enam ammu niimoodi südamest naernud. Väikese lapse siirus on midagi, mis peaks meis kõigis säilima. Temale suudavad väikesed asjad nalja pakkuda ja ta aitas seda ka mul mõista.
Kell on 9.28 ja mu akna taga sirguvale puule paistab päike. Kindlasti on kevadel seal puu otsas palju pisikesi säutsuvaid linnukesi. Kangutan siis kindlasti selle raske akna lahti ja lasen loodust tuppa. Enamasti on nii, et olles ühes ajahetkes, tahame hüpata teise. Olles selles ajahetkes, kus tahtsime olla, tunneme, et parem on kuskil mujal.
Alles hiljem mõistame, et aeg on see, mis õpetab meid väärtustama hetke. Maailm on täis geniaalseid õpetajaid aga miskipärast nende targad sõnad ei kostu meie kõrvu eriti tihti.
Oleme kohutavalt halvad kuulajad.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar