Hommikud on minu aeg. Rahu ja vaikus, kirjutamine. Mõnikord ma hakkan seda klahvide klõbinat oma kõrvus lausa igatsema.
Nüüd on see aeg käes, kus oma mina maksma panna. Ainus viis võita, on võidelda. Elu on minu arust liialt üürike, et lasta ennast sealt läbi lohistada. Tahaksin ikka pea kuklasse lükata ja sirgel sammul oma valitud teekonna läbida. Ma ei taha muutuda inimeseks, kes on raha nimel müüma oma väärtusi.
Oleks see raha seda väärt. Aga tegelikult ei tohiks ükski summa nii suur olla, et selle eest kannatama peaks. Mingil kummalisel kombel, olen ma isegi rahul sellega, kuidas asjad läksid. Samas pole veel miski läbi enne, kui viimased asjad on korda aetud.
Kõige rohkem häirib mind mõte, et kui ma siia jään, siis tapan oma vaimu. Millest ma siis kirjutaksin? Sellest, sellest ja ainult sellest. Mõnikord on olulisem teha seda, mida süda ütleb, kui mõistlikuks jääda.
Aitäh Mees Minale, kes eile helistas ja jagas minu vaadet. Aitäh Isale, kes täna helistas ja hetkekski minus ei kahelnud. Aitäh Minu Inimesele, kes teab, mida ma tunnen.
Saba ja sarvedega, aupaistega Ingel.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar