Päev otsa põdemist on ennast ära tasunud. Inimese tunne hakkab tagasi tulema. Aga sügavad mäluaugud vist ei täitu millegagi. Õnneks on ka mu telefoni saatus nüüd teada. Polegi kadunud vaid Scarleti juures. Pean kuidagi siis ilma selleta paar päeva elama. Kuigi tänane on suhteliselt piinarikkalt kulgenud.
Ühesõnaga ma ilmselt jätan nüüd joomise mõneks ajaks maha. Tundub, et oma murede pudelisse uputamine ei ole hea mõte antud juhul. St liiga palju pingeid on õhus, et neid veelgi võimendada. Ja just seda ma vist eile tegingi. Ma teadsin, et ma pole emotsionaalselt just kuigi tasakaalukas. Ja alkohol muutis asja 10 korda hullemaks.
Täitsa minulik taaskord.
Ingrid Bergman - Õnn on hea tervis ja halb mälu.
Aitäh!
laupäev, 27. veebruar 2010
reede, 26. veebruar 2010
Lestat 54
Kui inimesed räägivad, kuula hoolikalt. Enamik inimesi ei kuula kunagi.
Mul on täna selline kummaline tunne. Ei mingit ootusärevust, kuigi õhtu tõotab tulla viimase peal tore, lõbus. Võibolla on asi selles, et olen viimasel ajal üsna palju aega kodust eemal ja see muutub tavaliseks. Või pole ma lihtsalt nädalavahetuse lainele jõudnud.
Tegelikult olen ma kohutavalt väsinud. Füüsiliselt ja vaimselt ka. Täna hommikul oli tunne, et olen eelmisel õhtul kõvasti peksa saanud. Jalgadega ribidesse või midagi taolist. Naermine ja köhimine olid samuti vaevarikkad tegevused. Oh, ega ma eriti ei kurda. Mõnus on teada saada, mis kohad kõik valutada võivad. Kui veab siis homme läheme Mõedaku kanti lauda sõitma. Talv pole ühelgi varasemal aastal nii mõnusana tundunud.
Nädalavahetus tuleb taas suhteliselt unevaene. Teab, mis kell ma täna, homme varahommikul magama saan. Aga selleks, et päev raisku ei läheks, tuleb varakult mäe poole startida. Pean ju pool päeva õppima, kuidas mäest üles saada. Ja alles siis saab edasi õppida. Kirjutamise kõrval pole just palju tegevusi, mis mulle nii palju huvi pakuks kui „snowboarding“.
.....................................................................................
Asi on lihtne. Mul on halb tuju, sest mõned üritavad seda kõigest väest rikkuda. Scarlet ütleb, et vihastada pole mõtet. Ometi ma ei saa sinna midagi parata, et ma vihast lõhkeda tahan. Kuidas võivad inimesed nii kuradima rumalad olla? Kui inimene ei oska öelda, mida tal vaja on, kuidas mina siis teadma peaksin. Ja kui dokumenti nõuab inimene, kes arvab, et minu ametikoht on mõttetu, tehku siis ise oma tembeldamisleht ära. Uuuh....
Oi aga ma oskan ka juba nähvata päris edukalt! Eriti Kronile.
Eile hirmutas ühe MSNi tuttava ära. Küsimuse peale „mis teed“ vastasin, et olen tööl. Ja poiss küsis, et kus? Olin järjekordselt halvas tujus. Pealegi tundus ta minu jaoks suhteliselt võõrana. Mis moodi ma ütlen suvalisele, kus ma töötan? Et ta siis mind sinna ahistama tuleks. Suured tänud aga ei. Ja noormees tahtis mind lihtsalt endaga õhtul välja kutsuda. Armas! Aga mitte piisavalt, et kutset vastu võtta.
Jaan Kross - Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi. (“Wikmani poisid” , 1988)
Aitäh!
Mul on täna selline kummaline tunne. Ei mingit ootusärevust, kuigi õhtu tõotab tulla viimase peal tore, lõbus. Võibolla on asi selles, et olen viimasel ajal üsna palju aega kodust eemal ja see muutub tavaliseks. Või pole ma lihtsalt nädalavahetuse lainele jõudnud.
Tegelikult olen ma kohutavalt väsinud. Füüsiliselt ja vaimselt ka. Täna hommikul oli tunne, et olen eelmisel õhtul kõvasti peksa saanud. Jalgadega ribidesse või midagi taolist. Naermine ja köhimine olid samuti vaevarikkad tegevused. Oh, ega ma eriti ei kurda. Mõnus on teada saada, mis kohad kõik valutada võivad. Kui veab siis homme läheme Mõedaku kanti lauda sõitma. Talv pole ühelgi varasemal aastal nii mõnusana tundunud.
Nädalavahetus tuleb taas suhteliselt unevaene. Teab, mis kell ma täna, homme varahommikul magama saan. Aga selleks, et päev raisku ei läheks, tuleb varakult mäe poole startida. Pean ju pool päeva õppima, kuidas mäest üles saada. Ja alles siis saab edasi õppida. Kirjutamise kõrval pole just palju tegevusi, mis mulle nii palju huvi pakuks kui „snowboarding“.
.....................................................................................
Asi on lihtne. Mul on halb tuju, sest mõned üritavad seda kõigest väest rikkuda. Scarlet ütleb, et vihastada pole mõtet. Ometi ma ei saa sinna midagi parata, et ma vihast lõhkeda tahan. Kuidas võivad inimesed nii kuradima rumalad olla? Kui inimene ei oska öelda, mida tal vaja on, kuidas mina siis teadma peaksin. Ja kui dokumenti nõuab inimene, kes arvab, et minu ametikoht on mõttetu, tehku siis ise oma tembeldamisleht ära. Uuuh....
Oi aga ma oskan ka juba nähvata päris edukalt! Eriti Kronile.
Eile hirmutas ühe MSNi tuttava ära. Küsimuse peale „mis teed“ vastasin, et olen tööl. Ja poiss küsis, et kus? Olin järjekordselt halvas tujus. Pealegi tundus ta minu jaoks suhteliselt võõrana. Mis moodi ma ütlen suvalisele, kus ma töötan? Et ta siis mind sinna ahistama tuleks. Suured tänud aga ei. Ja noormees tahtis mind lihtsalt endaga õhtul välja kutsuda. Armas! Aga mitte piisavalt, et kutset vastu võtta.
Jaan Kross - Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi. (“Wikmani poisid” , 1988)
Aitäh!
neljapäev, 25. veebruar 2010
Lestat 53
Chris Brown – I Can Transform Ya
See lugu on väga hea kuulamiseks kui olemine on täiesti null. Ja minul praegu ongi nii.
Mind ajab viimasel ajal nii kohutavalt vihale selline asi kui minu tööd ei hinnata. Aga veel hullem kui keegi arvab, et mu töökoht peaks üldse olemata olema. Ometi olen tänaseks tööd koju kaasa tassinud. Kummaline! Ei tea, mida ma siis 8 tundi tööl teen? Jep, mitte midagi mõne inimese arvates.
Täna valiti EKMile direktor. Sekretärina peaksin ma oma asutusele ja juhile lojaalne olema. Aga mõned asjad on olulisemad. Nagu ausus! Arvata oli, et vanast direktorist ei loobuta, sest uus poleks kindlasti nii pehmeke ja mõjutatav. Ühest küljes mind see ei mõjuta, kes seda asutust juhib. Teisest küljest on ikka vastik vaadata, mis põhimõtete järgi paljud inimesed elavad. Oma seljataguse kindlustamine on põhiline. Mingeid kõrgemaid sihte ja eesmärke ei olegi. Alustades sellest, et muuseumit arendada, peaks ees otsas olema väga arukas ja asjatundlik inimene. Mina eelistaksin range käega juhti, kes kasvõi karjub mu peale, et kõik õigesti tehtud oleks. Ma olen vist natukene imelik ja ei tohiks üldse sõna võtta.
Võibolla ma ei tohiks üldse vinguda ja viriseda. Tegelikult on kõik ju enamvähem korras ja talutav. Ma ikka ootan, et inimesed oleksid ilusad ja head. Seda ilmselgelt nii pea juhtuma ei hakka. Nii siis pean ennast ka nende vastu häälestama, et kuidagi ise pinnal püsida. Ja nagu onu Varmo ütles.. kunagi ei saa teistest hale olla või kahju, sest nendel sinust kindlasti pole. Võidab ikka tugevam. Nii ongi!
Artur Alliksaar:
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
(Luuletus “Neli etüüdi” )
Aitäh!
See lugu on väga hea kuulamiseks kui olemine on täiesti null. Ja minul praegu ongi nii.
Mind ajab viimasel ajal nii kohutavalt vihale selline asi kui minu tööd ei hinnata. Aga veel hullem kui keegi arvab, et mu töökoht peaks üldse olemata olema. Ometi olen tänaseks tööd koju kaasa tassinud. Kummaline! Ei tea, mida ma siis 8 tundi tööl teen? Jep, mitte midagi mõne inimese arvates.
Täna valiti EKMile direktor. Sekretärina peaksin ma oma asutusele ja juhile lojaalne olema. Aga mõned asjad on olulisemad. Nagu ausus! Arvata oli, et vanast direktorist ei loobuta, sest uus poleks kindlasti nii pehmeke ja mõjutatav. Ühest küljes mind see ei mõjuta, kes seda asutust juhib. Teisest küljest on ikka vastik vaadata, mis põhimõtete järgi paljud inimesed elavad. Oma seljataguse kindlustamine on põhiline. Mingeid kõrgemaid sihte ja eesmärke ei olegi. Alustades sellest, et muuseumit arendada, peaks ees otsas olema väga arukas ja asjatundlik inimene. Mina eelistaksin range käega juhti, kes kasvõi karjub mu peale, et kõik õigesti tehtud oleks. Ma olen vist natukene imelik ja ei tohiks üldse sõna võtta.
Võibolla ma ei tohiks üldse vinguda ja viriseda. Tegelikult on kõik ju enamvähem korras ja talutav. Ma ikka ootan, et inimesed oleksid ilusad ja head. Seda ilmselgelt nii pea juhtuma ei hakka. Nii siis pean ennast ka nende vastu häälestama, et kuidagi ise pinnal püsida. Ja nagu onu Varmo ütles.. kunagi ei saa teistest hale olla või kahju, sest nendel sinust kindlasti pole. Võidab ikka tugevam. Nii ongi!
Artur Alliksaar:
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
(Luuletus “Neli etüüdi” )
Aitäh!
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Lestat 52
Oky, ma ei tea, kas kirjutamisel, sõnadel ja tähtedel peaks piirang peal olema. Olen nagu grafomaan juba. 24. veebruar = 5 sissekannet. Kirjanikud ütleksid selle peale, et 5 A4 teksti on kesine tulemus. Ja pealegi. Mul on aega ja tahtmist kirjutada. Homme seda olla ei pruugi.
Lihtsalt! Tahaks lennata. Selline tunne on.
Juhtus üks õnnetus, mis mind hetkeks rivist välja lõi. Mul on kolme aastane vend. Suvel saamas neljaseks. Mõnikord tunnen, et ta on pooleldi nagu minu laps ka. Et kui tema vanemad ei saaks tema eest hoolitseda, siis mina teeksin seda.
Ja minu väikevenna emaga juhtus õnnetus. Ma ei tea täpsemaid asjaolusid. Tean, et ta jäi lumesaha alla. Haiglast on ta küll kodus aga kuu aega tuleb tal nüüd kindlasti voodis veeta. Sellised õnnetused panevad mõtlema inimeste tähtsuse peale. Ja selle peale, et seda tuleks neile öelda. Jälle tuleb mängu aja mõiste.
Oeh, paneb ohkama. Kardan juba ootamatuid kõnesid ja seda, mis tulla võib.
Torborg Nedreaas - Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega. (“Sinise kaevu muusika” , 1960)
Aitäh!
Lihtsalt! Tahaks lennata. Selline tunne on.
Juhtus üks õnnetus, mis mind hetkeks rivist välja lõi. Mul on kolme aastane vend. Suvel saamas neljaseks. Mõnikord tunnen, et ta on pooleldi nagu minu laps ka. Et kui tema vanemad ei saaks tema eest hoolitseda, siis mina teeksin seda.
Ja minu väikevenna emaga juhtus õnnetus. Ma ei tea täpsemaid asjaolusid. Tean, et ta jäi lumesaha alla. Haiglast on ta küll kodus aga kuu aega tuleb tal nüüd kindlasti voodis veeta. Sellised õnnetused panevad mõtlema inimeste tähtsuse peale. Ja selle peale, et seda tuleks neile öelda. Jälle tuleb mängu aja mõiste.
Oeh, paneb ohkama. Kardan juba ootamatuid kõnesid ja seda, mis tulla võib.
Torborg Nedreaas - Mõnikord sammub aeg kergelt ning ettevaatlikult üle inimeste, vaevalt on märgata tema õõtsuvaid samme... Seejärel libiseb ta sõnatult edasi, ja võibolla pole kõigest hoolimata miski muutunud. Teinekord aga võib ta sind niimoodi riivata, et jäljed jäävad järele, ja edasi minna, nagu poleks midagi juhtunud. Ent kord vaibub iga valu. See läheb kiiremini kui kurjad mõistatused kaevu heita, siis võib nende koha täita oma unistustega. (“Sinise kaevu muusika” , 1960)
Aitäh!
Lestat 51
Michael Buble – Save the Last Dance for Me
Täna on ikka tõsiselt hea tootlikus. Internet muidugi tõrgub ja keeldub mu sissekandeid vastu võtmast aga ma olen järjepidev. St soovitusel hoian nüüd näppu klahvil F5.
Igatahes see laul on võrratult hea. “Oh, darlin' save the last dance for me..” ja need sõnad kõlavad Buble suust nii mesimagusalt. Aga ma ei hakanud sellepärast kirjutama, et oleksin üleöö Michaelisse ära armunud.. vaid sellepärast, et see on selline mõnus lugu tantsimiseks. Igatsen kohutavalt ühte korralikku tantsukat. Viimane kord jäi haiguse pärast minemata. Ja ega mul poleks seal ka midagi teha olnud. Ilmselt pole ka järgmisel.
Mind ei ole eriti millegagi õnnistatud. Pole ajupotentsiaali. Pole ilus ega kena. Pole korralikku lauluhäält ega tantsu oskust. Ja klaverit ka mängida ei oska. Ühesõnaga läbikukkunud.
Aga seda lugu kuuldes võin ette kujutada, kuidas tantsulaval liuglen ja kõikide pilgud minul peatuvad. Mitte sellepärast, et ma koperdaksin või samme ei teaks, vaid sellepärast, et olen nii ebamaiselt kaunis ja lausa lendlen oma partneriga muusika saatel. Jep, unistada võib.
Tantsimine on ohtlik. Lähed sõbraga tantsukursusele ja tulete tagasi armunutena. Ja tegelikult ei teagi täpselt, milles asi. Kas selles, et meeldiv muusika tegi ka partneri meelepäraseks? Või on tunded ikka päriselt pinnale kerkinud? Naised on selles suhtes ikka väga nõrgad. Kui mees tantsida oskab, siis nad lausa jooksevad neile sülle.
Reedel siis proovin kuidagi seda tühja kohta täita. Läheme Scarleti, Liisnepste ja esimese sõbrannadega CTsse. Pole küll kaugeltki samaväärne üritus sellele, mida hing ihkaks aga ilmselt ajab asja ära.
Herman Melvilleoli - Kui Marquesani tüdrukud tantsivad, siis ei liiguta nad mitte üksnes jalgu, ka käed, sõrmed, jah, isegi silmad nende nägudel tantsivad kaasa. (“Typee” , 1846)
Aitäh!
Täna on ikka tõsiselt hea tootlikus. Internet muidugi tõrgub ja keeldub mu sissekandeid vastu võtmast aga ma olen järjepidev. St soovitusel hoian nüüd näppu klahvil F5.
Igatahes see laul on võrratult hea. “Oh, darlin' save the last dance for me..” ja need sõnad kõlavad Buble suust nii mesimagusalt. Aga ma ei hakanud sellepärast kirjutama, et oleksin üleöö Michaelisse ära armunud.. vaid sellepärast, et see on selline mõnus lugu tantsimiseks. Igatsen kohutavalt ühte korralikku tantsukat. Viimane kord jäi haiguse pärast minemata. Ja ega mul poleks seal ka midagi teha olnud. Ilmselt pole ka järgmisel.
Mind ei ole eriti millegagi õnnistatud. Pole ajupotentsiaali. Pole ilus ega kena. Pole korralikku lauluhäält ega tantsu oskust. Ja klaverit ka mängida ei oska. Ühesõnaga läbikukkunud.
Aga seda lugu kuuldes võin ette kujutada, kuidas tantsulaval liuglen ja kõikide pilgud minul peatuvad. Mitte sellepärast, et ma koperdaksin või samme ei teaks, vaid sellepärast, et olen nii ebamaiselt kaunis ja lausa lendlen oma partneriga muusika saatel. Jep, unistada võib.
Tantsimine on ohtlik. Lähed sõbraga tantsukursusele ja tulete tagasi armunutena. Ja tegelikult ei teagi täpselt, milles asi. Kas selles, et meeldiv muusika tegi ka partneri meelepäraseks? Või on tunded ikka päriselt pinnale kerkinud? Naised on selles suhtes ikka väga nõrgad. Kui mees tantsida oskab, siis nad lausa jooksevad neile sülle.
Reedel siis proovin kuidagi seda tühja kohta täita. Läheme Scarleti, Liisnepste ja esimese sõbrannadega CTsse. Pole küll kaugeltki samaväärne üritus sellele, mida hing ihkaks aga ilmselt ajab asja ära.
Herman Melvilleoli - Kui Marquesani tüdrukud tantsivad, siis ei liiguta nad mitte üksnes jalgu, ka käed, sõrmed, jah, isegi silmad nende nägudel tantsivad kaasa. (“Typee” , 1846)
Aitäh!
Lestat 50
Aususest ja täpsusest!
Black Eyed Peas – Where is the Love?
Nagu ma eile ütlesin. Need on minu jaoks olulised. Ma ei saa alati, kõiges ja kõigiga aus olla. Või vähemasti ma ei saa kõike rääkida. Aga ma ei pea õigeks valetamist ja petmist. St nagu ma ütlesin, ma ei saa sellest alati kinni pidada. Ma proovin. Tõesti!
Täpsus!
Võibolla ei saa täpsust ka just minule omaseks pidada. Mulle meeldib asju ette planeerida ja organiseerida. Kui minust oleneb, siis toimib kõik alati nagu kellavärk. Ja kui midagi muutub siis ma annan alati teada. Varem või hiljem. Mõned aastad tagasi oli minu jaoks suur probleem, kuidas Matuga kokku saada. Kui ma midagi kokku leppisin siis hetk hiljem pidin kokkusaamise tühistama. Asi polnud üldse selles, kas ma oleksin tahtnud täpne olla või mitte. On olukordi, mida me ei saa kontrollida. Viimasel ajal on aga täpsus ja aja väärtustamine minu jaoks muutunud oluliseks.
Ma ei või kannatada kui mulle ei anta teada, kui midagi muutub. Näiteks, et jäädakse hiljaks või ei tulda üldse kohale. Mina ju loodan! Pole üldse tore inimest mitu tundi oodata ja siis ise avastada, et ta ei tulegi. Meenub just üks kohutav sünnipäev. Olin terve päeva veetnud köögis kokates ja teadsin, et teen õhtusööki 10-15 inimesele. Ja kohale ilmus 5. Teadsin kahest mittetulijast. Suurest vihast ja pettumusest pugesin kell 20.00 teki alla ja lahistasin nutta. Kah viis, kuidas oma sünnipäeva veeta.
Ma pean oma aega väärtuslikuks ressursiks. Ja ma tahan, pean sellega säästlikult ringi käima. Mulle meeldib kui teised seda samuti teevad, üritavad. Ma ei nõua midagi erakordset.
Aitäh!
Black Eyed Peas – Where is the Love?
Nagu ma eile ütlesin. Need on minu jaoks olulised. Ma ei saa alati, kõiges ja kõigiga aus olla. Või vähemasti ma ei saa kõike rääkida. Aga ma ei pea õigeks valetamist ja petmist. St nagu ma ütlesin, ma ei saa sellest alati kinni pidada. Ma proovin. Tõesti!
Täpsus!
Võibolla ei saa täpsust ka just minule omaseks pidada. Mulle meeldib asju ette planeerida ja organiseerida. Kui minust oleneb, siis toimib kõik alati nagu kellavärk. Ja kui midagi muutub siis ma annan alati teada. Varem või hiljem. Mõned aastad tagasi oli minu jaoks suur probleem, kuidas Matuga kokku saada. Kui ma midagi kokku leppisin siis hetk hiljem pidin kokkusaamise tühistama. Asi polnud üldse selles, kas ma oleksin tahtnud täpne olla või mitte. On olukordi, mida me ei saa kontrollida. Viimasel ajal on aga täpsus ja aja väärtustamine minu jaoks muutunud oluliseks.
Ma ei või kannatada kui mulle ei anta teada, kui midagi muutub. Näiteks, et jäädakse hiljaks või ei tulda üldse kohale. Mina ju loodan! Pole üldse tore inimest mitu tundi oodata ja siis ise avastada, et ta ei tulegi. Meenub just üks kohutav sünnipäev. Olin terve päeva veetnud köögis kokates ja teadsin, et teen õhtusööki 10-15 inimesele. Ja kohale ilmus 5. Teadsin kahest mittetulijast. Suurest vihast ja pettumusest pugesin kell 20.00 teki alla ja lahistasin nutta. Kah viis, kuidas oma sünnipäeva veeta.
Ma pean oma aega väärtuslikuks ressursiks. Ja ma tahan, pean sellega säästlikult ringi käima. Mulle meeldib kui teised seda samuti teevad, üritavad. Ma ei nõua midagi erakordset.
Aitäh!
Lestat 49
Nonii! Tehtud!
Lõpuks siis elusalt ja enamvähem tervelt kodus. Kuigi tunnen juba praegu, kuidas olen oma kondise tagumiku ära põrutanud. Ja pöidlad on ka valusad. Kõigest hoolimata oli ütlemata tore päev. Algas see küll üsna jamasti aga lõppes hästi.
Täna startisin kuskil kella kaheteist ajal Kuutsemäe poole. Ühe-kahe ajal sain mäele. Olin ainult sellele mõelnud, kuidas lumelauaga püsti seista ja liikuda. Aga ootamatult kerkis pinnale täiesti labane probleem. Ma ei suutnud tõstukiga mäest üleski saada. Pärast kolme korda käpuli kukkumist, vihastasin nii kohutavalt, et hakkasin lausa nutma. Atu arust olin ma nii hale too hetk ja talle pakkus see nalja. Tagantjärele mõeldes võibolla oligi see pigem nalja pakkuv kui nutma ajav. Aga minu ego juures on üsna tobe keset tõstuki rada pikali lesida ja tunnistada, et ma ei saagi kõigega siin maailmas kohe hakkama.
Pean ütlema, et iseseisvalt ma mäest üles ei saanudki. Paljud kindlasti teavad, et pikka aega ei astunud ma ühelegi eskalaatorile. Pigem käisin trepist või sõitsin liftiga. Niisiis tundsin täna, et mul on tõstuki suhtes samalaadne foobia tekkimas. Siiski olin nõus veel neljandat korda ennast alandama minema. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Aga seekord olin kavalam. Sebisin ennast kohe ühe lauduri külje alla ja palusin, et ta üles aitaks. Tore poiss, aitaski. Enamvähem kakkusin tal jope seljast kui ta mulle tuge pakkus. Ja esimest korda sel päeval olin mäe otsas.
Laskumine ei olnud pooltki nii raske kui üles saamine. Ja nalja sai kilo eest piisavalt. Paar korda suutsin kõhuli kukkuda. Mõned korrad kihutasin sellisesse lumme, et sealt enam välja ei saanud. Aga need mõned jupid, mis sõitmise moodi paistsid, olid väga nauditavad. Metsikult vabastav tunne on suure hooga mäest alla kihutada. Kui vaid jälle maapind meelde ei tuletaks, et lihtsalt inimene olen.
Mõnus, mõnus, mõnus! Tõesti! Tahan veel minna.
Aitäh!
Lõpuks siis elusalt ja enamvähem tervelt kodus. Kuigi tunnen juba praegu, kuidas olen oma kondise tagumiku ära põrutanud. Ja pöidlad on ka valusad. Kõigest hoolimata oli ütlemata tore päev. Algas see küll üsna jamasti aga lõppes hästi.
Täna startisin kuskil kella kaheteist ajal Kuutsemäe poole. Ühe-kahe ajal sain mäele. Olin ainult sellele mõelnud, kuidas lumelauaga püsti seista ja liikuda. Aga ootamatult kerkis pinnale täiesti labane probleem. Ma ei suutnud tõstukiga mäest üleski saada. Pärast kolme korda käpuli kukkumist, vihastasin nii kohutavalt, et hakkasin lausa nutma. Atu arust olin ma nii hale too hetk ja talle pakkus see nalja. Tagantjärele mõeldes võibolla oligi see pigem nalja pakkuv kui nutma ajav. Aga minu ego juures on üsna tobe keset tõstuki rada pikali lesida ja tunnistada, et ma ei saagi kõigega siin maailmas kohe hakkama.
Pean ütlema, et iseseisvalt ma mäest üles ei saanudki. Paljud kindlasti teavad, et pikka aega ei astunud ma ühelegi eskalaatorile. Pigem käisin trepist või sõitsin liftiga. Niisiis tundsin täna, et mul on tõstuki suhtes samalaadne foobia tekkimas. Siiski olin nõus veel neljandat korda ennast alandama minema. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Aga seekord olin kavalam. Sebisin ennast kohe ühe lauduri külje alla ja palusin, et ta üles aitaks. Tore poiss, aitaski. Enamvähem kakkusin tal jope seljast kui ta mulle tuge pakkus. Ja esimest korda sel päeval olin mäe otsas.
Laskumine ei olnud pooltki nii raske kui üles saamine. Ja nalja sai kilo eest piisavalt. Paar korda suutsin kõhuli kukkuda. Mõned korrad kihutasin sellisesse lumme, et sealt enam välja ei saanud. Aga need mõned jupid, mis sõitmise moodi paistsid, olid väga nauditavad. Metsikult vabastav tunne on suure hooga mäest alla kihutada. Kui vaid jälle maapind meelde ei tuletaks, et lihtsalt inimene olen.
Mõnus, mõnus, mõnus! Tõesti! Tahan veel minna.
Aitäh!
Lestat 48
Teisipäev algas töiselt nagu ikka. Kaks koosolekut ja jahmerdamist ELSi kulleritega. Meilid, meilid, meilid. Ja viimase minutini on vaja mu aega alati raisata.
Kohtusime Liisnepstega linnas ja hakkasime suure hooga shoppama. Kui täna oma pangakontole vaatasin siis seal midagi rõõmustavat ei olnud. Aga kui vaatan, mida ma selle raha eest muretsesin, siis nagu tuju jälle tõuseb. Saapad on muidugi täielikud killerid. Nendega väga lumes püsti ei seisa aga asjalik ost igatahes. Ja kampsuneid on mul nüüd aasta või kahe jagu ette ostetud. Jalanõud, st kingad on mu suur nõrkus. Sain oma eest ja tagant kinnised mustad ja elegantsed kingad. Aind ma pole suutnud neid kottidest üles leida. Kallis kaasa saab jälle ehmatuse osaliseks kui üht uut paari näeb.
Enne Big Penni minekut läksin Liisnepstele külla. Koos hakkasime enne seitset autoga liikuma. Vähemasti me proovisime. Olin loomulikult mõnusa lume sisse parkinud ja sealt väljasaamine ei olnud kerge ülesanne. Õnneks üks suur karvane kodanik tuli meile appi ja pääsesime liikuma. Tegin surmasõitu aga jõudsime ikkagi elusalt, tervelt kohale.
Istumine koos Scarleti ja Liisnepstega kujunes minu jaoks üsna toredaks. Nagu saakski midagi muud loota. Nende kahe inimesega olen viimasel ajal väga palju suhtlema hakanud. Ja ma pole kindel, kas ma tol õhtul midagi väga uut üldse kuulsin. Räägin ju mõlemaga päevast päeva. Aga nemad pidid ju ka omavahel informatsiooni jagama. Seda oli meeldiv kuulata.
Õhtune MSNi vestlus kujunes samuti väga huvitavaks. Olime suurte lootuste ja ootustega koju, mujale jõudnud. Ja igal ühel oli rääkida nii mõndagi oma meeste, kaasade, sõprade kohta. Ma pole vist varem sellist ühisrinnet meeste vastu näinud.
Sead. Armsad sead! Ja meie, naised, suudame alati üle mõelda. Nagu asi väärtki oleks seda.
Aitäh!
Kohtusime Liisnepstega linnas ja hakkasime suure hooga shoppama. Kui täna oma pangakontole vaatasin siis seal midagi rõõmustavat ei olnud. Aga kui vaatan, mida ma selle raha eest muretsesin, siis nagu tuju jälle tõuseb. Saapad on muidugi täielikud killerid. Nendega väga lumes püsti ei seisa aga asjalik ost igatahes. Ja kampsuneid on mul nüüd aasta või kahe jagu ette ostetud. Jalanõud, st kingad on mu suur nõrkus. Sain oma eest ja tagant kinnised mustad ja elegantsed kingad. Aind ma pole suutnud neid kottidest üles leida. Kallis kaasa saab jälle ehmatuse osaliseks kui üht uut paari näeb.
Enne Big Penni minekut läksin Liisnepstele külla. Koos hakkasime enne seitset autoga liikuma. Vähemasti me proovisime. Olin loomulikult mõnusa lume sisse parkinud ja sealt väljasaamine ei olnud kerge ülesanne. Õnneks üks suur karvane kodanik tuli meile appi ja pääsesime liikuma. Tegin surmasõitu aga jõudsime ikkagi elusalt, tervelt kohale.
Istumine koos Scarleti ja Liisnepstega kujunes minu jaoks üsna toredaks. Nagu saakski midagi muud loota. Nende kahe inimesega olen viimasel ajal väga palju suhtlema hakanud. Ja ma pole kindel, kas ma tol õhtul midagi väga uut üldse kuulsin. Räägin ju mõlemaga päevast päeva. Aga nemad pidid ju ka omavahel informatsiooni jagama. Seda oli meeldiv kuulata.
Õhtune MSNi vestlus kujunes samuti väga huvitavaks. Olime suurte lootuste ja ootustega koju, mujale jõudnud. Ja igal ühel oli rääkida nii mõndagi oma meeste, kaasade, sõprade kohta. Ma pole vist varem sellist ühisrinnet meeste vastu näinud.
Sead. Armsad sead! Ja meie, naised, suudame alati üle mõelda. Nagu asi väärtki oleks seda.
Aitäh!
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Lestat 47
Endast ja kellestki veel, kes seda väärt!
Ma olen teatud ringkonnas muutunud populaarseks. Just oma kirjutamisega. Minust ja kirjutatust räägitakse. Üritan koguaeg üsna otse kirjutada ja loetav raamat olla. Aga ilmselt mitte piisavalt.
Esiteks kirjutamisest ja minust taas. Kui ma mõned aastad tagasi väga palju luuletusi kirjutasin, siis mul olid kindlad eesmärgid. Et kui kunagi avaldangi luulekogu, siis varjunime all. Ja põhjus oli see, et ma ei tahtnud kuulsust, tuntust oma isikule vaid loomingule. Aga nüüd ma ei tunne enam, et mu loomingul seda tuntust vaja oleks. St ma arvan, et ma ei hakka raamatut kirjutama.
Kui mind võrrelda mõne kirjanikuga siis ma ei ole protsendi võrragi nende vääriline. Minu sõnavara ja lauseehitus jääb nendele tugevasti alla. Meelsamini pean blogi ja naudin oma 5 fänni vaikivat vaimustust kui 5555 hullunud teismelise karjuvat kiitust.
Aga suured tänud A., kes mind piisavalt heaks peab. Nagu ma ütlesin, kunagi satuvad kõik siia. Nagu piibel või nii. Ja kui seda laivis pühapäeva õhtul ütlesin, purskasime teetasside ääres suure, kõlava häälega naerma. Kui keegi oma ego alla mattub, siis olen see mina.
Igatahes A. on viimasel ajal nii tore vestelda. Mulle meeldib see, kuidas temaga ei pea salatsema ega täiskasvanut mängima. Kohe kindlasti on ta inimene, keda ma usaldan. Mõnikord kui ma tunnen, et mul tõesti on vaja kurta või oma rõõmsaid uudiseid rääkida, siis tema on see õige inimene. Ta annab mulle sellist vastukaja, mida ma vajan. Mõnikord kui mul õnnestub ta kuskile endaga kaasa meelitada (näiteks kõrtsi) siis meil on maailma toredaimad ja sõbralikumad vestlused. Kes ei teaks, milline ülevoolavalt lõbus ja positiivne ma pärast pisikest veini olen!? Ja isegi kui ta on kurvem kui tohiks olla, ei tüdine ma tema muredest ära. Milleks siis sõbrad on? Just, sõbraks ta ongi saanud.
Mitte, et ma üldse mingi otsustaja oleksin. Aga ma kirjutan nendest inimestest, kes millegi erilisega hakkama on saanud. Ja see eriline ei pea midagi suurt ja vägevat olema. Piisab sellest kui kuidagi mu südant puudutada. Selleks pole palju vaja.
Aitäh!
Ma olen teatud ringkonnas muutunud populaarseks. Just oma kirjutamisega. Minust ja kirjutatust räägitakse. Üritan koguaeg üsna otse kirjutada ja loetav raamat olla. Aga ilmselt mitte piisavalt.
Esiteks kirjutamisest ja minust taas. Kui ma mõned aastad tagasi väga palju luuletusi kirjutasin, siis mul olid kindlad eesmärgid. Et kui kunagi avaldangi luulekogu, siis varjunime all. Ja põhjus oli see, et ma ei tahtnud kuulsust, tuntust oma isikule vaid loomingule. Aga nüüd ma ei tunne enam, et mu loomingul seda tuntust vaja oleks. St ma arvan, et ma ei hakka raamatut kirjutama.
Kui mind võrrelda mõne kirjanikuga siis ma ei ole protsendi võrragi nende vääriline. Minu sõnavara ja lauseehitus jääb nendele tugevasti alla. Meelsamini pean blogi ja naudin oma 5 fänni vaikivat vaimustust kui 5555 hullunud teismelise karjuvat kiitust.
Aga suured tänud A., kes mind piisavalt heaks peab. Nagu ma ütlesin, kunagi satuvad kõik siia. Nagu piibel või nii. Ja kui seda laivis pühapäeva õhtul ütlesin, purskasime teetasside ääres suure, kõlava häälega naerma. Kui keegi oma ego alla mattub, siis olen see mina.
Igatahes A. on viimasel ajal nii tore vestelda. Mulle meeldib see, kuidas temaga ei pea salatsema ega täiskasvanut mängima. Kohe kindlasti on ta inimene, keda ma usaldan. Mõnikord kui ma tunnen, et mul tõesti on vaja kurta või oma rõõmsaid uudiseid rääkida, siis tema on see õige inimene. Ta annab mulle sellist vastukaja, mida ma vajan. Mõnikord kui mul õnnestub ta kuskile endaga kaasa meelitada (näiteks kõrtsi) siis meil on maailma toredaimad ja sõbralikumad vestlused. Kes ei teaks, milline ülevoolavalt lõbus ja positiivne ma pärast pisikest veini olen!? Ja isegi kui ta on kurvem kui tohiks olla, ei tüdine ma tema muredest ära. Milleks siis sõbrad on? Just, sõbraks ta ongi saanud.
Mitte, et ma üldse mingi otsustaja oleksin. Aga ma kirjutan nendest inimestest, kes millegi erilisega hakkama on saanud. Ja see eriline ei pea midagi suurt ja vägevat olema. Piisab sellest kui kuidagi mu südant puudutada. Selleks pole palju vaja.
Aitäh!
Lestat 46
Cigarettes and Chocolate Milk – Rufus Wainwright
Tänane õnnelause: Parim viis tulevikku ennustada, on see ise luua.
Ja tänane päev möödus närvirakke tappes. Tere mõrvar! Nii kõlas päeva parim tervitus. Ja nii see oli. Üsna vägivaldselt hukutasin neid rakke, mis ei pidavat taastuma. Tean, et igati tervislikum oleks olnud rahulikuks jääda. Aga andke andeks, ma tõesti olin terve päeva nagu turtsuv siil.
Tavaliselt alustakse jutuga algusest. Mina teen seda mõnikord lõpust. Aga täna alustan kusagilt keskelt. Ühesõnaga pärast tööd liuglesin Vanemuisest alla ja mõtlematult astusin teele. Kole Audi veeres minu poole ja planeeris mulle otsa sõita. Auto alla jäämine oleks selle päeva kõrghetk olnud. Aga sellise näraka alla ei jääks isegi mina, niisiis astusin sähmelt auto eest minema.
Kõige parem on see kui teed silmad lahti ja vaatad kella. Bussini on nii 10 mintsa aega ja siis avanevad silmad nagu iseenesest. Tuleb jätta kõik viisakused nagu „tere hommikust” või „tsau, õhtul näeme”. Selle asemel on vaja sada sajatust maha jätta ja leida süüdlane, kes mu mütsi ja kindad on ära peitnud. Ja hiljem on veel halvem tunne kui bussis leiad kindad kotist. Juba hommik algas mustades toonides ja kiirustades.
Tööpäev oli lausa kohutav. Hommiku tunnid möödusid googeldades. Sekretäri lahutamatu töökaaslane. Aga abi pole nagu ikkagi alati! Ja siis tulevad kallid töökaaslased oma vapustavate küsimuste ja plaanidega. Maksimalist nagu ma olen, annan endast kõik ja rohkemgi veel. Õnneks sain ka paari komplimendi osaliseks. Ärateenitultloomulikult!
Kõigepealt siis head. Küsimus: Sa oled vist üsna tubli? Nagu, kust krt mina tean, kas ma teen oma tööd hästi. Sina oled ülemus. Never ära küsi oma alluvalt nii rumalat küsimust. Igatahes katseaega mulle ei määratud. Ja Mann arvas, et tegin lausa professionaalset tööd. Suur kompliment inimeselt, kes ei suuda meeles pidada, mis mu nimigi on. Täiesti ilma irooniata „aitäh”.
Nii ja siis apsakad. Ma ei kannata nende käskkirjade nikerdamist. Olen juba originaalist kaks koopiat valmis meisterdanud ja tuleb välja, et algses variandis on viga. A la Jürgn-JürgEn! Fain! Teise ringiga siis. Ja avastab siis üks tark, et nelja päevast puhkust ei saa välja võtta. Ja vaja jälle kõik ümber teha. Ühesõnaga enne tuleks mustand kooskõlastada. Umbes nii 3 korda ja kolme erineva isikuga. Kuluks vähem närvirakke ja paberit. Vähe keskkonnasõbralikum ka!
Kiire päev oli. Võibolla kahe kuu kiireim.
Oleksin peaaegu bussist maha jäänud. Igakord kui on kiire, siis tekivad mu ette kõiksugu järjekorrad. Valvelauas on koju-mineku-saba, rahaautomaadi juures aeglane-juhmard. Oleksin hea meelega koti maha visanud ja kolmeaastase kombel kahel jalal trampinud.
Kõigest hoolimata jõudsin tervena koju. St bussijuhil oli sellest küll täitsa ükskõik ja ta üritas reisijaid järsu pidurduse saatel esiaknast välja lennutada.
Inimene on tõesti looduse kroon. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest. (Mart Helme)
Aitäh!
Tänane õnnelause: Parim viis tulevikku ennustada, on see ise luua.
Ja tänane päev möödus närvirakke tappes. Tere mõrvar! Nii kõlas päeva parim tervitus. Ja nii see oli. Üsna vägivaldselt hukutasin neid rakke, mis ei pidavat taastuma. Tean, et igati tervislikum oleks olnud rahulikuks jääda. Aga andke andeks, ma tõesti olin terve päeva nagu turtsuv siil.
Tavaliselt alustakse jutuga algusest. Mina teen seda mõnikord lõpust. Aga täna alustan kusagilt keskelt. Ühesõnaga pärast tööd liuglesin Vanemuisest alla ja mõtlematult astusin teele. Kole Audi veeres minu poole ja planeeris mulle otsa sõita. Auto alla jäämine oleks selle päeva kõrghetk olnud. Aga sellise näraka alla ei jääks isegi mina, niisiis astusin sähmelt auto eest minema.
Kõige parem on see kui teed silmad lahti ja vaatad kella. Bussini on nii 10 mintsa aega ja siis avanevad silmad nagu iseenesest. Tuleb jätta kõik viisakused nagu „tere hommikust” või „tsau, õhtul näeme”. Selle asemel on vaja sada sajatust maha jätta ja leida süüdlane, kes mu mütsi ja kindad on ära peitnud. Ja hiljem on veel halvem tunne kui bussis leiad kindad kotist. Juba hommik algas mustades toonides ja kiirustades.
Tööpäev oli lausa kohutav. Hommiku tunnid möödusid googeldades. Sekretäri lahutamatu töökaaslane. Aga abi pole nagu ikkagi alati! Ja siis tulevad kallid töökaaslased oma vapustavate küsimuste ja plaanidega. Maksimalist nagu ma olen, annan endast kõik ja rohkemgi veel. Õnneks sain ka paari komplimendi osaliseks. Ärateenitultloomulikult!
Kõigepealt siis head. Küsimus: Sa oled vist üsna tubli? Nagu, kust krt mina tean, kas ma teen oma tööd hästi. Sina oled ülemus. Never ära küsi oma alluvalt nii rumalat küsimust. Igatahes katseaega mulle ei määratud. Ja Mann arvas, et tegin lausa professionaalset tööd. Suur kompliment inimeselt, kes ei suuda meeles pidada, mis mu nimigi on. Täiesti ilma irooniata „aitäh”.
Nii ja siis apsakad. Ma ei kannata nende käskkirjade nikerdamist. Olen juba originaalist kaks koopiat valmis meisterdanud ja tuleb välja, et algses variandis on viga. A la Jürgn-JürgEn! Fain! Teise ringiga siis. Ja avastab siis üks tark, et nelja päevast puhkust ei saa välja võtta. Ja vaja jälle kõik ümber teha. Ühesõnaga enne tuleks mustand kooskõlastada. Umbes nii 3 korda ja kolme erineva isikuga. Kuluks vähem närvirakke ja paberit. Vähe keskkonnasõbralikum ka!
Kiire päev oli. Võibolla kahe kuu kiireim.
Oleksin peaaegu bussist maha jäänud. Igakord kui on kiire, siis tekivad mu ette kõiksugu järjekorrad. Valvelauas on koju-mineku-saba, rahaautomaadi juures aeglane-juhmard. Oleksin hea meelega koti maha visanud ja kolmeaastase kombel kahel jalal trampinud.
Kõigest hoolimata jõudsin tervena koju. St bussijuhil oli sellest küll täitsa ükskõik ja ta üritas reisijaid järsu pidurduse saatel esiaknast välja lennutada.
Inimene on tõesti looduse kroon. Loomad oskavad naerda üksnes rõõmust, inimene ka vihast ja kurjusest. (Mart Helme)
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)