Jajah, ma tean!
Ma ei ole sel kuul produktiivne olnud. Nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel mitte! Probleem ei olegi selles, et millestki kirjutada pole olnud, vaid selles, et teemat on üks ja mitu peale.
Kui kevad hakkas tulema siis olid asjad enamvähem samas seisu, kus nad praegu on. Sama teadmatus, samad plaanid ja ootused, samad jamad ja takistused. Võrreldes kevadega olen ma hulga paremas emotsionaalses seisundis. Paljude probleemide puhul olen kiirelt ja konkreetselt käitunud ja need korda ajanud.
Üks erinevus kevadise minu ja praeguse mina vahel on positiivsuse ülekandmine. Teatud asjade koha pealt olen ma positiivsem, kuid teiste koha pealt olen ma veelgi pahasemaks muutunud. Näiteks hetk tagasi tegin puhastust oma MSNi Sõprade grupis. Teid jäi nüüd 4 järele. Mitte, et see nüüd mingi maailma olulisim list oleks, kuhu kõik pürgima peavad. Tegelikult ei olegi tähtis see, kes seal on ja kes pole, vaid, miks nad on või, miks mõnda seal enam ei ole.
Pidin tõdema, et ma ei ole hea inimeste tundja. Samas ma pole ennast üheks neist ka pidanud. Ma arvan, et oma sõpru tunnen ma piisavalt, kuid mõningate puhul kipun lõpuks eksima. Mul on ka teine teooria – Inimesed muutuvad ja inimeste vahelised suhted muutvad. Ma ise ei ole samuti just maailma kõige usaldusväärsem, ausam ja toredam inimene, kuid ma proovin olla vähemalt pooleldi nii hea kui need kõige kõigemad olema peaksid.
Mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et minu enda põhimõtted tekitavad mulle teatud mõttes suuri jamasid. Ma pole küll mingi süütuke ja moraalijõnger, kuid üritades midagi sellelähedast mõnikord olla, siis kipun kaotama lähedasi inimesi. Ilmselt sellepärast, et ma olen sellega harjunud, kipun ma mingitel perioodidel peaaegu üksi jääma. Võibolla ongi teine minu väga halb omadus see, et ma lasen inimestest kergesti lahti kui nad, millegi vastu eksivad. Lõppude lõpuks saab rahul olla ju ainult siis kui sa pead sõpru usaldusväärseteks, ausates, otsekohesteks ja väärilisteks oma sõprust nautima. Või kuidas? Järeldada võib siis seda, et listipuhastuse võtsin ette sellepärast, et keegi kuskil eksis nende viimaste kriteeriumite vastu.
Paulo Coelho - Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust. (“Zahir”, 2005)
Aitäh!
neljapäev, 22. juuli 2010
esmaspäev, 19. juuli 2010
Lestat 122
Nädalavahetusel pidasid kaks võrratut tütarlast, Scarlet ja Liina, oma sünnipäeva.
Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.
Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!
Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!
Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Aitäh!
Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.
Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!
Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!
Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Aitäh!
neljapäev, 8. juuli 2010
Lestat 121
Tänane õnnelause: Lihtsus on ülim keerukus
Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.
Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.
Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.
Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?
Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.
I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.
Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.
Thank gad I’m just a human!
Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.
Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.
Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.
Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?
Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.
I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.
Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.
Thank gad I’m just a human!
reede, 2. juuli 2010
Lestat 120
Ma ei saaks öelda, et ma just teab, mis meeleolukas tujus täna olen. Üks hetk teeb mõni asi rõõmu ja tekitab elevust. Teine hetk muutub tuju mitte-millestki-olulisest veidi kurvemaks ja tõsisemaks. „So.. jeei, I’m the staar!“ taga ei pruugi täna just kuigi siirad emotsioonid varjuda.
Hommik möödus ruttu, sest Asjaajatasin kiirelt ja jäin vaikust nautima, vastuseid ootama. Ilmselt on kõik nõuks võtnud puhkust veeta ja seepärast takerdub nii mõnigi töö nende taha. See on tüüpiline sekretäri töö, oodata või inimestele lausa koju helistada, et mõni rida tähtsat dokumenti koostada. Aga mulle meeldib see ja vahepeal ei meeldi ka!
Olen oma peas mõtteid mõlgutanud pildistamisest. Usun, et sealt tuleb nii mõnigi vapustava idee ja sisuga pilt. Jutustan nendega kindlasti ühe meeldejääva loo. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis võite vaikselt sellest märku anda. Ideed on head! Teostus ei pruugi alati hea olla! Blogiga seoses valmib järgmise kirjeldusega pilt: maas on paberilehed minu lemmikute tsitaatide ja tekstidega, mina istun nende keskel ja üritan parasjagu midagi kirjutada. Põrandal on kindlasti suur hunnik kortsutatud paberipalle, mis peaksid minu loomekriisi väljendama. Ilmselt ei kanna ma midagi ingellikku vaid lühikesi pükse ja lohvakat triikpluusi, midagi mugavat ja kodust.
Ilmselt tuleb täna midagi veeeel...!
Hommik möödus ruttu, sest Asjaajatasin kiirelt ja jäin vaikust nautima, vastuseid ootama. Ilmselt on kõik nõuks võtnud puhkust veeta ja seepärast takerdub nii mõnigi töö nende taha. See on tüüpiline sekretäri töö, oodata või inimestele lausa koju helistada, et mõni rida tähtsat dokumenti koostada. Aga mulle meeldib see ja vahepeal ei meeldi ka!
Olen oma peas mõtteid mõlgutanud pildistamisest. Usun, et sealt tuleb nii mõnigi vapustava idee ja sisuga pilt. Jutustan nendega kindlasti ühe meeldejääva loo. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis võite vaikselt sellest märku anda. Ideed on head! Teostus ei pruugi alati hea olla! Blogiga seoses valmib järgmise kirjeldusega pilt: maas on paberilehed minu lemmikute tsitaatide ja tekstidega, mina istun nende keskel ja üritan parasjagu midagi kirjutada. Põrandal on kindlasti suur hunnik kortsutatud paberipalle, mis peaksid minu loomekriisi väljendama. Ilmselt ei kanna ma midagi ingellikku vaid lühikesi pükse ja lohvakat triikpluusi, midagi mugavat ja kodust.
Ilmselt tuleb täna midagi veeeel...!
kolmapäev, 30. juuni 2010
Lestat 119
Täna on järjekordne võrratu päev! Ilm on hea, päike paistab.. sellest räägin!
Eile tulin geniaalsele mõttele, kuidas saaksin samuti seda ilmelist päikest nautida kuigi pean kõige magusamad tunnikesed töö juures kampsunis istuma. Hommikuti saabun linna (tööle) juba kella kaheksaks kuigi tööpäev algab kell üheksa. Täna otsustasin hoopis selle tunnikesse veeta pargipingil peesitades ja oma lemmik raadiokanalit Sky Plussi kuulates. Päike pole sellel tunnil just kuigi kõrvetav, kuid asi seegi.
Lõunal viisid sammud parki. Olin ettenägelikult kaasa võtnud pleedi, päevitused ja beebiõli. Jep, ma tean, et beebiõliga päevitamine ei ole just kuigi tervislik ja.. bla blaa bla. Kui te mind näeksite, siis imestaksite, et päike ära ei ehmata. Ma olen heleda nahaga nagu vampiir ja beebiõli on ainukene vahend, mis jumet natukenegi ligi meelitab. Mul õnnestus siis veeta üks tore tunnike muusika, päikese ja palavuse seltsis.
Otsustasin oma kolmanda võimaluse ära kasutada. Mäletate, mida mustlane mulle ennustas? Et, ma pean ostma kolm loterii piletit sellel aastal, sest võidan üsna suure summa. Esimene pilet võitis natukene, teine mitte ja nüüd on käes kolmanda kord. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin kolm piletit. Oma esimesed: Bingo Loto, Keno Loto Ja Vikin Loto piletid :P Eks näis! Võibolla õnn naeratab mulle mõnesaja krooni näol.
Muidu ülejäänud päeva pean....
...kummikommidieeti!
Aitäh!
Eile tulin geniaalsele mõttele, kuidas saaksin samuti seda ilmelist päikest nautida kuigi pean kõige magusamad tunnikesed töö juures kampsunis istuma. Hommikuti saabun linna (tööle) juba kella kaheksaks kuigi tööpäev algab kell üheksa. Täna otsustasin hoopis selle tunnikesse veeta pargipingil peesitades ja oma lemmik raadiokanalit Sky Plussi kuulates. Päike pole sellel tunnil just kuigi kõrvetav, kuid asi seegi.
Lõunal viisid sammud parki. Olin ettenägelikult kaasa võtnud pleedi, päevitused ja beebiõli. Jep, ma tean, et beebiõliga päevitamine ei ole just kuigi tervislik ja.. bla blaa bla. Kui te mind näeksite, siis imestaksite, et päike ära ei ehmata. Ma olen heleda nahaga nagu vampiir ja beebiõli on ainukene vahend, mis jumet natukenegi ligi meelitab. Mul õnnestus siis veeta üks tore tunnike muusika, päikese ja palavuse seltsis.
Otsustasin oma kolmanda võimaluse ära kasutada. Mäletate, mida mustlane mulle ennustas? Et, ma pean ostma kolm loterii piletit sellel aastal, sest võidan üsna suure summa. Esimene pilet võitis natukene, teine mitte ja nüüd on käes kolmanda kord. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin kolm piletit. Oma esimesed: Bingo Loto, Keno Loto Ja Vikin Loto piletid :P Eks näis! Võibolla õnn naeratab mulle mõnesaja krooni näol.
Muidu ülejäänud päeva pean....
...kummikommidieeti!
Aitäh!
teisipäev, 29. juuni 2010
Lestat 118
I’m spinning!
Mul on mõnikord selline tunne, et mu pea lõhkeb kõiksugu planeerimisest ja mõtlemisest. Ma pean iga kord tõdema, et sellel nagu polegi mingit erilist jõudu. Tavaliselt kõik laabub. Täpselt nagu sinu elu elaks sind ja mitte vastupidi.
Kuidagi kummaline on mõelda, mis saab paari kuu pärast..?! Ma tahaksin reisida ja mõnda aega välismaal elada. Hetkel ei ole ma selle unistuse nimel just kuigi palju vaeva näinud. Ma arvan, et selle minemise hind oleks praegusel juhul ehk liiga kõrge. Mitte, et ma ei tahaks.. oi, kuidas tahaks!
Edasiõppimine. See on üks reaalne variant, mille ma neljapäeval käsile võtan. Hetkel on mul selle suhtes väiksed hirmud, kuid loodan, et need ei muutu kuidagi tõelisuseks.
Seni aga.. samm, samm, hopp!
Võtsin siis julguse kokku ja panin endale fotograafi juurde aja kinni. Kasutan oma kinkekaardi ära ja veedan ühe tunnikese kaamera ees. Olen täna päris palju mõelnud, millistes situatsioonides ennast pildistada lasta. Igatahes mulle need ideed juba meeldivad ja loodan, et lõpptulemus on hea. Esmaspäeval siia küll ühtegi pildi ei leki, kuid mujale kindlasti.
Endast kirjutada on lihtne: räägid, mis meeldib, mis mitte, mis hobid sul on, milline iseloom jne. Millise pildi sina endast räägiksid? Ma arvan, et minu piltidelt leiab sekretäri, kes oma tööd armastab ja vahepeal sellest tüdinenud on. Sealt leiab midagi minu vampiiriarmastuse kohta. Ja võibolla on minus peidus sellised pooled, mida kõik veel näinud ei ole. Valgus ja varjud.
John (Robert) Fowles - Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse. (“Liblikapüüdja”, 1963)
Aitäh!
Mul on mõnikord selline tunne, et mu pea lõhkeb kõiksugu planeerimisest ja mõtlemisest. Ma pean iga kord tõdema, et sellel nagu polegi mingit erilist jõudu. Tavaliselt kõik laabub. Täpselt nagu sinu elu elaks sind ja mitte vastupidi.
Kuidagi kummaline on mõelda, mis saab paari kuu pärast..?! Ma tahaksin reisida ja mõnda aega välismaal elada. Hetkel ei ole ma selle unistuse nimel just kuigi palju vaeva näinud. Ma arvan, et selle minemise hind oleks praegusel juhul ehk liiga kõrge. Mitte, et ma ei tahaks.. oi, kuidas tahaks!
Edasiõppimine. See on üks reaalne variant, mille ma neljapäeval käsile võtan. Hetkel on mul selle suhtes väiksed hirmud, kuid loodan, et need ei muutu kuidagi tõelisuseks.
Seni aga.. samm, samm, hopp!
Võtsin siis julguse kokku ja panin endale fotograafi juurde aja kinni. Kasutan oma kinkekaardi ära ja veedan ühe tunnikese kaamera ees. Olen täna päris palju mõelnud, millistes situatsioonides ennast pildistada lasta. Igatahes mulle need ideed juba meeldivad ja loodan, et lõpptulemus on hea. Esmaspäeval siia küll ühtegi pildi ei leki, kuid mujale kindlasti.
Endast kirjutada on lihtne: räägid, mis meeldib, mis mitte, mis hobid sul on, milline iseloom jne. Millise pildi sina endast räägiksid? Ma arvan, et minu piltidelt leiab sekretäri, kes oma tööd armastab ja vahepeal sellest tüdinenud on. Sealt leiab midagi minu vampiiriarmastuse kohta. Ja võibolla on minus peidus sellised pooled, mida kõik veel näinud ei ole. Valgus ja varjud.
John (Robert) Fowles - Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse. (“Liblikapüüdja”, 1963)
Aitäh!
reede, 18. juuni 2010
Lestat 117
Olles millegi kindla poole teel, muutub liikumine kuidagi sihipärasemaks. Olgu siis ees, kas hea või halb. Ma tunnen, et muutused on olnud liiga kiired ja see on mind hetkeks ära kurnanud. Sellest hoolimata olen endiselt positiivne, sest edukas on see, kes suudab ebaõnne mäest niimoodi alla sõita, et luid ei murra ja saab omal jõul tagasi mäkke ronima hakata.
Ma olen palju tugevam kui siiani arvasin. Eile veetsin võrratu õhtu koos kursusekaaslastega. Olles üks neist ja samas olla täiesti vastand sellele, mida nemad! Lõpetaja – mitte veel lõpetaja. See nõuab meeletutes kogustes positiivsete mõtete laadungeid. Oskust seada teiste õnn kõrgemale kui enda ebaõnn. Kõige raskem on andestada iseendale.
Ma tahan seda veelkord kirjeldada. Öelda, mis tunne see on. Kui kooli lõpuni oli jäänud napid poolteist kuud, oli mu hinnete seis nutune. Õigemini mingit seisu polnud tekkinud. 7-8 ainet nõudsid läbimist. Aega tundides käimiseks oli minimaalselt. Isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid ei pea ma vist samuti meelde tuletama ega hakkama. Jagades tähtsaimat ressurssi, mis inimesel olla saab (aeg), kooli, kodu, töö ja õppimise vahel, suutsin midagi looma hakata. Ma ei saanud endale lubada vabasid nädalavahetusi, kaua magamist, und üleüldiselt, kurvastamist ega masendust. Mõnikord ei saanud ma endale lubada isegi mitte sõpru.
Teate?!? Ma olin meeletult tubli. Ma sain sinnamaani hakkama. Pälvisin nii mõnegi õpetaja heakskiidu ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka hinded kehvad. Kõik hakkas sujuma ja tundus isegi liialt korras olevat.
Saabus 15. juuni 2010. Viimane eksam! Aken tulevikku!
Dokumendi- ja arhiivihaldus, eetika, etikett, psühholoogia, personalitöö ja sekretäritöö. 7 ainet, millest mõni kestis kaks aastat. Mõnda neist ainetest õppisin kaks aastat tagasi. Täielikult ettehoiatamata tuli meil eksam sooritada suuliselt. Ebamäärase pikkusega ettevalmistusaja jooksul tuli vastata 3-4 küsimusele ja need komisjonile ette kanda. Mida ma ka tegin.. Mis kuradi moodi saavad 3 küsimust määrata sinu taseme 7 aines? Minu tase oli siis allapoole igasugust arvestust? Muidugi, tagasisidet ma ei saanud. Võiksin saada?!
Sel hetkel muutusin ma osaks statistikast. Selleks osaks, kes ei lõpetanud. Mis kõige masendavam ja jahmatavam, meie järeleksam toimub alles sügisel?! Minul kui õpilasel, puudub absoluutselt igasugune kaitse sellise ebaprofessionaalse kohtlemise vastu. Haridussüsteem hekseldab su miniosadeks, nätsutab läbi ja sülitab välja. Veab neil, kes ägavad seepärast, et teadmistepagasit ei jõua minema kanda, kuid kahju neist, kes ühel jalal komberdades minema peavad loivama.
Ma olen lihtsalt pettunud ja üllatunud. Aga ma ei ole alla andnud!
Ma tänan oma kursuse kalleid lõpetajaid, kes olid eilsel kursusepeol väga toetavad. Homsel lõpetamisel kohtume ja tänan teid ka juba ette ära, et soovite mind lõpupildile.
Aitäh!
Ma olen palju tugevam kui siiani arvasin. Eile veetsin võrratu õhtu koos kursusekaaslastega. Olles üks neist ja samas olla täiesti vastand sellele, mida nemad! Lõpetaja – mitte veel lõpetaja. See nõuab meeletutes kogustes positiivsete mõtete laadungeid. Oskust seada teiste õnn kõrgemale kui enda ebaõnn. Kõige raskem on andestada iseendale.
Ma tahan seda veelkord kirjeldada. Öelda, mis tunne see on. Kui kooli lõpuni oli jäänud napid poolteist kuud, oli mu hinnete seis nutune. Õigemini mingit seisu polnud tekkinud. 7-8 ainet nõudsid läbimist. Aega tundides käimiseks oli minimaalselt. Isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid ei pea ma vist samuti meelde tuletama ega hakkama. Jagades tähtsaimat ressurssi, mis inimesel olla saab (aeg), kooli, kodu, töö ja õppimise vahel, suutsin midagi looma hakata. Ma ei saanud endale lubada vabasid nädalavahetusi, kaua magamist, und üleüldiselt, kurvastamist ega masendust. Mõnikord ei saanud ma endale lubada isegi mitte sõpru.
Teate?!? Ma olin meeletult tubli. Ma sain sinnamaani hakkama. Pälvisin nii mõnegi õpetaja heakskiidu ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka hinded kehvad. Kõik hakkas sujuma ja tundus isegi liialt korras olevat.
Saabus 15. juuni 2010. Viimane eksam! Aken tulevikku!
Dokumendi- ja arhiivihaldus, eetika, etikett, psühholoogia, personalitöö ja sekretäritöö. 7 ainet, millest mõni kestis kaks aastat. Mõnda neist ainetest õppisin kaks aastat tagasi. Täielikult ettehoiatamata tuli meil eksam sooritada suuliselt. Ebamäärase pikkusega ettevalmistusaja jooksul tuli vastata 3-4 küsimusele ja need komisjonile ette kanda. Mida ma ka tegin.. Mis kuradi moodi saavad 3 küsimust määrata sinu taseme 7 aines? Minu tase oli siis allapoole igasugust arvestust? Muidugi, tagasisidet ma ei saanud. Võiksin saada?!
Sel hetkel muutusin ma osaks statistikast. Selleks osaks, kes ei lõpetanud. Mis kõige masendavam ja jahmatavam, meie järeleksam toimub alles sügisel?! Minul kui õpilasel, puudub absoluutselt igasugune kaitse sellise ebaprofessionaalse kohtlemise vastu. Haridussüsteem hekseldab su miniosadeks, nätsutab läbi ja sülitab välja. Veab neil, kes ägavad seepärast, et teadmistepagasit ei jõua minema kanda, kuid kahju neist, kes ühel jalal komberdades minema peavad loivama.
Ma olen lihtsalt pettunud ja üllatunud. Aga ma ei ole alla andnud!
Ma tänan oma kursuse kalleid lõpetajaid, kes olid eilsel kursusepeol väga toetavad. Homsel lõpetamisel kohtume ja tänan teid ka juba ette ära, et soovite mind lõpupildile.
Aitäh!
kolmapäev, 16. juuni 2010
Lestat 116
John Dryden - Eks ole solvatute asi andeksand, sest solvajatel pole kombeks vabandada. (“The Conquest of Granada”, 1670)
Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.
Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.
Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.
Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.
Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!
Still here!
This Bottle of Wine – Maria Mena
Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!
Ma olen sellel teemal proovinud juba kahel järjestikusel õhtul kirjutama hakata. Tänane pole kuidagi seotud andeks andmise, andeks palumise ega millegi taolisega. Küll on see seotud solvumise, pettumise ja kurbusega.
Eilne oli enamuse jaoks tavaline päev. Tänane aga see-eest, oli päris paljudele ehmatusi, ebameelidvaid üllatusi ja jahmatust täis päev. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem kurvastab, kas see, et ma ise olen üks suur õnnetus ja kurbuse kehastus, või see, et ka teised on murest murtud.
Hoolimata sellest, et täna peaks mul olema aega, hetki ainult iseendale, siis jälgisin teie reaktsioone. Mõni teist suutis mind uuesti nutma ajada, sest olite nii mõistvad ja armastavad. Need kullakesed, tibukesed ja teised lohutavad sõnad, aitasid mind. Oli neid, kes ei suutnud seda uskuda ja neid, kes lihtsalt ehmatusest vaikisid, midagi öelda ei osanud. Ma tänan teid, et olite suurepäraselt tublid, saite hakkama selle uudisega ja tegite mulle selle teatamise kergemaks.
Ma usun, et asjad juhtuvad sellepärast, et peavad juhtuma. Mõnikord! Tavaliselt olen ikka arvestanud sellega, et kui midagi halvasti, hästi läheb, on see mu enda teene. Praegusest ma ausalt öeldes aru ei saa. Mu sisetunne ei vedanud mind seekord alt! Üldse mitte ja nii algusest peale.
Ma olin peaaegu lahti laskmas sellest kohutavast vihast, mis minu sisse kogunenud oli kuu ajaga. Eile suutis Scarlet mind veenda, mõtlema panna, et keegi ei ole sellist vihakoormat võimeline kandma, ilma et see kuidagi tervist, mõtlemist ja suhtumist negatiivselt mõjutaks. Täna astusin nii 110 sammu tagasi. Praegu ei kahetse ma midagi, mida ütlesin või kirjutasin, mõtlesin. Aitäh veel ühe toetava tõuke eest!
Still here!
This Bottle of Wine – Maria Mena
Aitäh nendele, kes mind täna toetasid, minuga kaasa mõtlesid!
teisipäev, 15. juuni 2010
Lestat 115
Lena - Satellite (Germany)
Ketran seda lugu oma peas. Ja paari mõtet ka.
Täna oli tähtis päev. Täna oli viimane eksam, mis peaks mu lõpetamise üle otsustama. Täna siis!
Ma tahaksin hõisata ja ametlikult kuulutada, et olete minu lõpetamisele oodatud. Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma ei tea selle eksami tulemust. Hommikul bussile minnes tundsin kergendust. Ma ei olnud närvis ega pabinas. Natukene küll kõhus keeras, kuid see oli minu puhul igati tavapärane ja normaalne.
Eksam algas dokumendi vormistamisega ja oleks pidanud jätkuma testi või suulise osaga. Meie üllatuseks algas see mõlemaga. Eksamiruumi sisenes kaks õpilast, kes valisid endale piletid. Ettevalmistamise aega oli maksimaalselt 10-15 minutit. Vastata tuli kolmele küsimusele personalitööst, psühholoogiast ja dokumendi- ja arhiivihaldusest. Sellega ei olnud ma absoluutselt arvestanud, et pean kõiki neid aineid suuliselt vastama.
Ma tean, et sekretär peab igasugusele pingele vastu pidama. Ilmselt ei ole ma siis piisavalt valmis, sest see vestlus lõi mu rivist välja. Ma ei taha öelda, et ma ei saanud mitte millelegi vastamisega hakkama, kuid endast välja läksin ma igatahes. Puhkesin kohe nutma kui ruumist välja sain. Nii palju siis sellest!
Supermassive Black Hole – Mul on sellega probleem. Scarlet sai kindlasti kõvasti naerda kui keset koridori paigale tardusin ja hetk hiljem minema jooksin. Ilmselgelt sain enda üle samuti naerda. Oma niigi nutetud silmadega ei oleks ma suutnud veel midagi musta-augu-laadset läbi elada.
Aitäh!
Ketran seda lugu oma peas. Ja paari mõtet ka.
Täna oli tähtis päev. Täna oli viimane eksam, mis peaks mu lõpetamise üle otsustama. Täna siis!
Ma tahaksin hõisata ja ametlikult kuulutada, et olete minu lõpetamisele oodatud. Kahjuks ma ei saa seda teha, sest ma ei tea selle eksami tulemust. Hommikul bussile minnes tundsin kergendust. Ma ei olnud närvis ega pabinas. Natukene küll kõhus keeras, kuid see oli minu puhul igati tavapärane ja normaalne.
Eksam algas dokumendi vormistamisega ja oleks pidanud jätkuma testi või suulise osaga. Meie üllatuseks algas see mõlemaga. Eksamiruumi sisenes kaks õpilast, kes valisid endale piletid. Ettevalmistamise aega oli maksimaalselt 10-15 minutit. Vastata tuli kolmele küsimusele personalitööst, psühholoogiast ja dokumendi- ja arhiivihaldusest. Sellega ei olnud ma absoluutselt arvestanud, et pean kõiki neid aineid suuliselt vastama.
Ma tean, et sekretär peab igasugusele pingele vastu pidama. Ilmselt ei ole ma siis piisavalt valmis, sest see vestlus lõi mu rivist välja. Ma ei taha öelda, et ma ei saanud mitte millelegi vastamisega hakkama, kuid endast välja läksin ma igatahes. Puhkesin kohe nutma kui ruumist välja sain. Nii palju siis sellest!
Supermassive Black Hole – Mul on sellega probleem. Scarlet sai kindlasti kõvasti naerda kui keset koridori paigale tardusin ja hetk hiljem minema jooksin. Ilmselgelt sain enda üle samuti naerda. Oma niigi nutetud silmadega ei oleks ma suutnud veel midagi musta-augu-laadset läbi elada.
Aitäh!
reede, 11. juuni 2010
Lestat 114
I’m still here!
On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.
Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.
My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.
Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!
Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.
Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?
Aitäh!
On aeg proovida midagi uut. Ärge ehmatage! Uus välimus ei too endaga kindlasti sisulisi muudatusi kaasa. Roosa ei ole minu värv. See, et alustasin blogi, mille taust oli päris pikka aega roosa, oli planeeritud ja ideega tegevus. Roosa iseenesest on väga kena värv. Olen isegi hakanud seda tooni riideid kandma. Aga, aga, aga.. see toon ütleb mõne grupi inimeste kohta väga palju. Inimesed on esmamuljetega kiired tembeldama ja seega on targem ennetuslikku tööd teha.
Minu muudatuse idee ei seisnegi mingite muljete kujundamises hetkel. Läbi selle blogi ja iga väiksema detailiga selles, väljendan oma suhtumist maailma asjadesse. Roosa väljendas minu lemmikut võimet - ironiseerimist. Võibolla see on eraldi teema, millel ma hetkel ei peatu.
My new look! See on see, kes ma olen. Hetkel veidi vaikne, tagasihoidlik ja kurb. Taustapildist ei olegi täpselt aru saada, mis seal paistab. Me võime ju alati ette kujutada?! See on minu aken maailma. Võibolla seal kaugemal on võrratud mäed, põnevus ja midagi uut. Piisad on otsene vihje sellele, et ma armastan vihma ja hämarust. Ma istuksin nahkses tugitoolis, pleed ümber ja ürditeega tassikene käes. Toas oleks omamoodi vaikne. Ainult kaminas hõõguvad söed tekitaksid sellist heljuvat kõla. Väljas oleks parasjagu oodatud torm ja need samad piisad viskleksid minu aknal ühele ja teisele poole.
Seal toas oleks veel keegi. Ta peaks olema väga vaikselt minu ligidal. Tema siirad silmad ja kõmisevalt magus hääl paneksid minu südame kiiresti põksuma. Meie jutt keerleks, meile omaselt, mitte millegi ümber, sest me saaksime üksteisest rääkimatagi aru. Ja see oleks hingematvalt võrratu õhtu!
Ma loodan, et mina ei muutunud võõraks ja arusaamatuks.
Andrus Kivirähk - Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks. (“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2007)
(Matule) Ma ei teinud seda öösel aga see on midagi? Eks?
Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)