Täna! Positiivsus ise.
Ma lubasin, et täna teen ühe HEA sissekande. Ma olen viimased nädal otsa olnud väga kurb, vihane.. lausa maruvihane. Aga sellest ei ole midagi muud sündinud kui see, et ka teised on pahurad, ükskõiksed ja tainapead.
Seega.. kallistused kõikidele teele saadetud, musid ja paid. Ma hakkan heaks ja veel heamaks. Millest selline muutus?
Täna hommikul vaatas üks väiksekene mulle oma siniste silmakestega otsa, väiksed kätukesed põsekese all ja naeratas. Kui üks väike jõnglane suudab teisipäeva hommikul nii armas ja tore olla, ilma torisemata üles tõusta.. siis ei saa Lestat mitte enam vastik väike õelus olla.
Ma annan andeks kõikidele jobudele ja nõdrameelsetele, kes mind eelmisel ja ka sel nädalal ärritasid. Annan ka andeks iseendale, et ma oma vaimu nii palju nüristanud ja mürgitanud olen. Palun vabandust nendelt, kellele halvasti ütlesin ja haiget tegin.
Tänane saabumine koju oli väga hea. Positiivne ma ütleksin. Scarlet tuli oma vanematega külla. Meid ootas kanapraad. Oeh.. Scarleti vanaema nagu teaks, kuidas ma sellist kana ja praetud kartuleid armastan. Loomulikult pidin ma sööma kaks portsu. Esiteks sellepärast, et Mare arust sõin ma vähe ja mu kõht polnud täis.. ja teiseks.. lõpetasin oma kahepäevase Sennalehe tee ja jogurtidieedi ära. Mina ja dieet! Jah, aga mitte allavõtmise jaoks. Kõht peab ka vahepeal puhkama, et suudaks toitu normaalselt seedida.
Vestlus Scarletiga oli ka mõnus nagu alati. Kui ma ka viimastel päevadel olen talle nähvanud ja arvanud, et ta on kuripahaõelus, siis tegelikult ta pole.
Igatahes ma olen tänasega rahul!
Aitäh!
teisipäev, 30. märts 2010
Lestat 85
30. märtsil sündis poisslaps. Siis me veel ema ja isaga ei teadnud, mis talle nimeks panna. Terve esimese kuu kutsuti teda Jussiks. Vanemad võtsid ennast siiski kokku ja nimetasid poisi Henryks. Täna saab mu vend juba 21 aastaseks.
Ma mäletan, et pikka aega ma ei teadnudki oma venna päris nime. Arvasin, et Juss ta on, kes siis veel. See nimi jäi talle pikaks ajaks. Veel mäletan ma seda, et käisin tal lasteaias vastas. Talle vist meeldis seal. Aga mina vihkasin lasteaeda. Kõige paremad ajad olid ikka suved kui me kivihunnikus oma ravimilaborit pidasime.
Kui vend kooli läks, tabas mind üllatus kui teda enam Jussiks ei tohtinud kutsuda. Pidin selgeks õppima, et venna nimi on Henry. Koolist mäletan seda, et vend oli nõus ainult musta värvi teksasid ja jakki kandma. Üsna pea käisid nende klassi poisid samamoodi riides. Venna oli suhteliselt hea poiss ja ei kakelnud tavaliselt kellegagi.
Nüüd on vend suureks ja tugevaks poisiks sirgunud. Ta on suutnud selle 21 aasta jooksul mind muretsema, nutma, kurjustama aga ka naerma, uhkust tundma ja kiitust avaldama panna. Ja mul on hea meel kui ta mulle külla tuleb ja minuga mõnd sündmust tähistab. Ta on suureks toeks olnud kui ma olen kurb ja õnnetu. Kuigi mul ei ole suuremat venda, siis olen alati tundud, et ta on just vanem vend. Ta on valmis mind kaitsema ja minu eest hoolitsema.
Tahan oma venda tänada selle eest, et ta on need 21 aastat minu väiksem vend olnud. Ja loomulikult õnnitlen teda selle tähtsa päeva puhul!!!
Reedel klubis tähistame!
Palju, palju õnne Henry!
Ma mäletan, et pikka aega ma ei teadnudki oma venna päris nime. Arvasin, et Juss ta on, kes siis veel. See nimi jäi talle pikaks ajaks. Veel mäletan ma seda, et käisin tal lasteaias vastas. Talle vist meeldis seal. Aga mina vihkasin lasteaeda. Kõige paremad ajad olid ikka suved kui me kivihunnikus oma ravimilaborit pidasime.
Kui vend kooli läks, tabas mind üllatus kui teda enam Jussiks ei tohtinud kutsuda. Pidin selgeks õppima, et venna nimi on Henry. Koolist mäletan seda, et vend oli nõus ainult musta värvi teksasid ja jakki kandma. Üsna pea käisid nende klassi poisid samamoodi riides. Venna oli suhteliselt hea poiss ja ei kakelnud tavaliselt kellegagi.
Nüüd on vend suureks ja tugevaks poisiks sirgunud. Ta on suutnud selle 21 aasta jooksul mind muretsema, nutma, kurjustama aga ka naerma, uhkust tundma ja kiitust avaldama panna. Ja mul on hea meel kui ta mulle külla tuleb ja minuga mõnd sündmust tähistab. Ta on suureks toeks olnud kui ma olen kurb ja õnnetu. Kuigi mul ei ole suuremat venda, siis olen alati tundud, et ta on just vanem vend. Ta on valmis mind kaitsema ja minu eest hoolitsema.
Tahan oma venda tänada selle eest, et ta on need 21 aastat minu väiksem vend olnud. Ja loomulikult õnnitlen teda selle tähtsa päeva puhul!!!
Reedel klubis tähistame!
Palju, palju õnne Henry!
esmaspäev, 29. märts 2010
Lestat 84
Ma olen täna ärritunud ja pahane. Sellist aega lihtsalt ei ole, kus saaks öelda, et kõik on täiesti korras.
Kus juures mul on sügavalt kõrini sellistest lausetest, et ise mõjutad oma mõtlemisega oma tuju. Loomulikult! Kui mul on asjadest ükskõik siis need ei mõjuta mind. Aga kui need asjad mõjutavad mind otseselt siis ma ei saa ju ükskõikseks jääda. Ja enamasti toob see kaasa hirmu, ärevuse, muretsemise ja väsimuse. Mu õlgadele on langenud koorem, mida ükski inimene (veel vähem Laps) ei peaks kandma. Aga antud olukorras ei ole ka eriti kedagi teist, kes suudaks selle probleemiga tegeleda. Ja see on mu paari järgneva kuu raskus, mitte kool ega töö, ega eksamid, ega sina ja sina.
Logisin päevaks MSNist välja. Päris ausalt, täna ei ole mul tuju absoluutselt mitte ühegi inimesega rääkida. Teeksin oma Blogi ka heameelega privaatseks, et mu jutt kedagi ei riivaks. Aga parem olen aus ja ütlen, et mul pole tuju.
Ma tean, et minuga ei ole mõtet täna päris paljudest asjadest rääkida. Aga üldiselt ei ole üldse mõtet mulle mingit kriitikat teha asjade koha pealt, mille ma ära olen otsustanud. Mul on ka omad põhjused, miks ma midagi teen. Ja ma tean, millise koorma ma endale võtan. Ma ei saa arvestada sellega, et kuskilt nurga tagant uus jama välja kargab, mis olukorra veelgi raskemaks teeb. Ja kui ma siis julgen natukene hädakisa teha, ei taha ma kohe kindlasti kuulda, et „ma ju ütlesin“ või „ise oled süüdi selles“.
See on nagu totaalne ämber!
Kohe kindlasti olen ma täna väga enesekeskne. Sellepärast ma vabandan näiteks Scarleti ees, et ma pole viimasel ajal (eriti täna) just kuigi palju huvi tundunud, mis mu ümber toimub. Ilmselt olen ma rohkem võtma hakanud kui andma. Mis tähendab, et ma peaksin hoopis aega iseendale võtma ja vähem teiste oma tarbima!!?!
-------------------------------------------------------
Mulle ei meeldi lõpetamata asjad. Ja asjad on alles siis lõplikult lõpetatud kui kõik nii arvavad ja selle välja ütlevad!
Aitäh!
Kus juures mul on sügavalt kõrini sellistest lausetest, et ise mõjutad oma mõtlemisega oma tuju. Loomulikult! Kui mul on asjadest ükskõik siis need ei mõjuta mind. Aga kui need asjad mõjutavad mind otseselt siis ma ei saa ju ükskõikseks jääda. Ja enamasti toob see kaasa hirmu, ärevuse, muretsemise ja väsimuse. Mu õlgadele on langenud koorem, mida ükski inimene (veel vähem Laps) ei peaks kandma. Aga antud olukorras ei ole ka eriti kedagi teist, kes suudaks selle probleemiga tegeleda. Ja see on mu paari järgneva kuu raskus, mitte kool ega töö, ega eksamid, ega sina ja sina.
Logisin päevaks MSNist välja. Päris ausalt, täna ei ole mul tuju absoluutselt mitte ühegi inimesega rääkida. Teeksin oma Blogi ka heameelega privaatseks, et mu jutt kedagi ei riivaks. Aga parem olen aus ja ütlen, et mul pole tuju.
Ma tean, et minuga ei ole mõtet täna päris paljudest asjadest rääkida. Aga üldiselt ei ole üldse mõtet mulle mingit kriitikat teha asjade koha pealt, mille ma ära olen otsustanud. Mul on ka omad põhjused, miks ma midagi teen. Ja ma tean, millise koorma ma endale võtan. Ma ei saa arvestada sellega, et kuskilt nurga tagant uus jama välja kargab, mis olukorra veelgi raskemaks teeb. Ja kui ma siis julgen natukene hädakisa teha, ei taha ma kohe kindlasti kuulda, et „ma ju ütlesin“ või „ise oled süüdi selles“.
See on nagu totaalne ämber!
Kohe kindlasti olen ma täna väga enesekeskne. Sellepärast ma vabandan näiteks Scarleti ees, et ma pole viimasel ajal (eriti täna) just kuigi palju huvi tundunud, mis mu ümber toimub. Ilmselt olen ma rohkem võtma hakanud kui andma. Mis tähendab, et ma peaksin hoopis aega iseendale võtma ja vähem teiste oma tarbima!!?!
-------------------------------------------------------
Mulle ei meeldi lõpetamata asjad. Ja asjad on alles siis lõplikult lõpetatud kui kõik nii arvavad ja selle välja ütlevad!
Aitäh!
reede, 26. märts 2010
lestat 83
Selle nädala viimane tööpäev. Ja kuidas ma õhtu lõpetan? Plaanis oli Tartusse rahu ja vaikust nautima jääda. Aaaga aju genereeris uue idee!
Kuidas oleks aurusauna ja meeldiva seltskonnaga? Täna on olnud jälle üks meeletult pikk külmetamise päev. Külmunud Aedubade konverents! Broneeritud. Pärast seda oleks küll tegelikult tore soojas natukene aega veeta. Ehk õnnestub.
Täna on jälle sellised ägedad mõtted peas! Lausest „Sant ka elab aga, mis elu see on?!“ sai lause „Lehm ka elab aga, mis elu see on?!“ Hulpimise tunne on.. mõnikord on see halb, mõnikord hea.
Kujutan ette, et olen veekogu ääres.
Päike paistab, kohutavalt vastik on olla. Eelmisest õhtust ja lõõmavast päikesest on saanud üks ainus mõte – kes krt unustas veepudeli koju? Lisaks sellele sai eelmisel ööl külmetatud ja nüüd ei tule suust enam piiksugi. Haiged vette minna ei tohi. Tõeline karistus pohmellis vaevlevale plikale. Aga võib ka paremaks minna.
Eelmisel õhtul toimus väike kokkupõrge kahe sinises mundris inimesega. Ja nüüd on üks neist rannas, lesimas noorikute kõrval. Mõlemad peidavad pea liiva, suremas janusse ja häbisse. Vaikselt sulevad nad silmad ja hakkavad hääbuma. Kõrvu kostub vaid lainete loksumine, ninna tungib vetikate vastik hais ja „kes kurat unustas vee koju“:
„Tüdrukud! Tooge autost vesi ära. Ei tahtnud seda päikese kätte jätta.“ Kõlab tädi suust lause. Ja tundub, et elu võib edasi kesta.
Mõnikord tundub, et elu on saast aga tegelikult ongi! - Lestat
Aitäh!
Kuidas oleks aurusauna ja meeldiva seltskonnaga? Täna on olnud jälle üks meeletult pikk külmetamise päev. Külmunud Aedubade konverents! Broneeritud. Pärast seda oleks küll tegelikult tore soojas natukene aega veeta. Ehk õnnestub.
Täna on jälle sellised ägedad mõtted peas! Lausest „Sant ka elab aga, mis elu see on?!“ sai lause „Lehm ka elab aga, mis elu see on?!“ Hulpimise tunne on.. mõnikord on see halb, mõnikord hea.
Kujutan ette, et olen veekogu ääres.
Päike paistab, kohutavalt vastik on olla. Eelmisest õhtust ja lõõmavast päikesest on saanud üks ainus mõte – kes krt unustas veepudeli koju? Lisaks sellele sai eelmisel ööl külmetatud ja nüüd ei tule suust enam piiksugi. Haiged vette minna ei tohi. Tõeline karistus pohmellis vaevlevale plikale. Aga võib ka paremaks minna.
Eelmisel õhtul toimus väike kokkupõrge kahe sinises mundris inimesega. Ja nüüd on üks neist rannas, lesimas noorikute kõrval. Mõlemad peidavad pea liiva, suremas janusse ja häbisse. Vaikselt sulevad nad silmad ja hakkavad hääbuma. Kõrvu kostub vaid lainete loksumine, ninna tungib vetikate vastik hais ja „kes kurat unustas vee koju“:
„Tüdrukud! Tooge autost vesi ära. Ei tahtnud seda päikese kätte jätta.“ Kõlab tädi suust lause. Ja tundub, et elu võib edasi kesta.
Mõnikord tundub, et elu on saast aga tegelikult ongi! - Lestat
Aitäh!
neljapäev, 25. märts 2010
Lestat 82
Puhkus!
Sekretär kuuleb seda sõna meie majas iga päev. Aga tunneb harva. Mu laua on vallutanud kollased lipikud ja postkasti ummistavad hädapätakate meilid. Mis viga on otsustada kui sulle on kõik volitused üle antud? Mulle ei meeldi otsustusvõimetud inimesed. Isegi kui üks neist olen ma ise.
Puhkus!
Eile ma lülitasin ennast täiesti välja. Võibolla aitas sellele kaasa muusika plaadilt Shakra’s Dream – Healing. Pärast väikest mõttepausi vajusin juba kella 21.00 ajal sügavasse unne. Liigun lähemale sellele, et unenäod hakkavad selginema ja meelde jääma. Pikk tee on küll veel minna aga.. kuidas see oligi.. esimene samm algab jalatalla alt?!
Puhkus!
Kes mind tunneb, teab, et ma armastan unes suikumist. Ma ei ärka laupäeva ega pühapäeva hommikuti vara. Mulle ei meeldi tööpäevadel tõusta, lasen kellal viimase minutini tiksuda. Kuid minu puhul on erandeid nagu mõned ehk märganud on. Siis kui aeg muutub minu jaoks väärtuslikuks ei ole uni enam vajadus. Jep, uni ei ole vajadus.
Kahel päeval sel nädalal olen ma ärganud väga vara. Täna siis kella 5.00 ajal hommikul. Mõnus vaikus ja aeg iseendale. Sööd vaikselt, kuulad muusikat, vaatad, et Pätule peale ei astuks, teed endale võileivad töö juurde kaasa, pesed nõud ära, käid ise pesemas, teed näo pähe ja ikka on veel aega, et mõelda. See on väike ja nauditav puhkus!
Aeg!
See on hindamatu. Aega on kõigile võrdselt antud ja selle kasutamine on igaühe oma kätes. Mõni raiskab seda, mõni põletab aga mõni lihtsalt ootab või magab selle maha. Tegelikult ei ole ju vahet, mis teised arvavad, kui sa ise oled selle veedetud aja ja tulemustega rahul.
Mõnikord on mul aja suhtes eriti kaitsev seisukoht. Ma saan väga vihaseks inimeste peale, kes minu aega järjepidevalt raiskavad ja väärtuslikuks ei pea. Teise inimese aeg on see, mida ei tohi ebaotstarbekalt kasutada.
Jäta või sissekanne lisamata. Tsitaatide leht maas ja Lestati sulest ei tule midagi.
Kah viis kuidas aega raisata!
Aitäh!
Sekretär kuuleb seda sõna meie majas iga päev. Aga tunneb harva. Mu laua on vallutanud kollased lipikud ja postkasti ummistavad hädapätakate meilid. Mis viga on otsustada kui sulle on kõik volitused üle antud? Mulle ei meeldi otsustusvõimetud inimesed. Isegi kui üks neist olen ma ise.
Puhkus!
Eile ma lülitasin ennast täiesti välja. Võibolla aitas sellele kaasa muusika plaadilt Shakra’s Dream – Healing. Pärast väikest mõttepausi vajusin juba kella 21.00 ajal sügavasse unne. Liigun lähemale sellele, et unenäod hakkavad selginema ja meelde jääma. Pikk tee on küll veel minna aga.. kuidas see oligi.. esimene samm algab jalatalla alt?!
Puhkus!
Kes mind tunneb, teab, et ma armastan unes suikumist. Ma ei ärka laupäeva ega pühapäeva hommikuti vara. Mulle ei meeldi tööpäevadel tõusta, lasen kellal viimase minutini tiksuda. Kuid minu puhul on erandeid nagu mõned ehk märganud on. Siis kui aeg muutub minu jaoks väärtuslikuks ei ole uni enam vajadus. Jep, uni ei ole vajadus.
Kahel päeval sel nädalal olen ma ärganud väga vara. Täna siis kella 5.00 ajal hommikul. Mõnus vaikus ja aeg iseendale. Sööd vaikselt, kuulad muusikat, vaatad, et Pätule peale ei astuks, teed endale võileivad töö juurde kaasa, pesed nõud ära, käid ise pesemas, teed näo pähe ja ikka on veel aega, et mõelda. See on väike ja nauditav puhkus!
Aeg!
See on hindamatu. Aega on kõigile võrdselt antud ja selle kasutamine on igaühe oma kätes. Mõni raiskab seda, mõni põletab aga mõni lihtsalt ootab või magab selle maha. Tegelikult ei ole ju vahet, mis teised arvavad, kui sa ise oled selle veedetud aja ja tulemustega rahul.
Mõnikord on mul aja suhtes eriti kaitsev seisukoht. Ma saan väga vihaseks inimeste peale, kes minu aega järjepidevalt raiskavad ja väärtuslikuks ei pea. Teise inimese aeg on see, mida ei tohi ebaotstarbekalt kasutada.
Jäta või sissekanne lisamata. Tsitaatide leht maas ja Lestati sulest ei tule midagi.
Kah viis kuidas aega raisata!
Aitäh!
kolmapäev, 24. märts 2010
Lestat 81
Usk, lootus, armastus!
Armastus! Mõnele inimesele sa võid kõike rääkida. Olenemata selles, mida sa teinud oled, ta proovib sind mõista. Loomulikult on kõigel piirid. Tuleb olla ettevaatlik, et neid ei ületataks. Kui ma mõtlen sellele, et kui mina oleksin vastupidises olukorras. Siis ma ilmselt teeksin kõike, et hoida kinni seda, mis mulle kuulub. See oleks üsna loogiline.
Inimene, kes teist armastab, teeb kõik selleks, et temaga koos olla, tema häält kuulda, teda mitte kaotada. Ja mul on hea meel, et ma olen selliseid inimesi näinud, tundnud. Ma ei tahaks kaotada omale kallist inimest. 20-30-40 aasta pärast oleksid südamepiinad nii suured, et peaksin teda näiteks televisiooni vahendusel taga otsima. Ja võibolla avastama, et tal on uus pere, teda polegi enam elavate hulgas või ta lihtsalt ei soovi minuga kohtuda.
Usk! Mõnikord sellest üksinda ei piisa. Sa võid uskuda sõnadesse, tegudesse ja inimese headusesse. Aga kui sõnad on head ja tegusid ei ole, inimene valetab oma headuse kohta. Siis pole sul selle usuga midagi arukat peale hakata. Usk on midagi sellist, mille jaoks mul on põhjust vaja. Ma ei saa kummardada mingit olematut jumalat, jaburat tulevikuplaani või õnnetut armastust. Sest sellisel juhul ei liigu ma tegelikult kuskile ja võin jätta kasutamata head võimalused.
Lootus! Sisimas me kõik loodame midagi. Et valikud tuleksid meie kasuks. Viimasel ajal olen ka ise päris palju lootusele panustanud. Lihtsalt soovid midagi väga väga.. ja loodad. Et positiivne vastus tuleks sinule. Mõtlen kasvõi oma kättevõideldud töökohale. Aga ilma lootmiseta ei oleks ilmselt suurt midagi juhtunud.
Loota võib, et keegi su lähedane teeb õige valiku, loota võib, et lemmik tuleb uksest sisse, loota võib, et lähedane inimene saab terveks ja loota võib, et heade inimeste headus saab tasutud kahekordselt, loota võib, et teine loodab.
Anonüümne - Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab riskida pettumusega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama.
Aitäh!
Armastus! Mõnele inimesele sa võid kõike rääkida. Olenemata selles, mida sa teinud oled, ta proovib sind mõista. Loomulikult on kõigel piirid. Tuleb olla ettevaatlik, et neid ei ületataks. Kui ma mõtlen sellele, et kui mina oleksin vastupidises olukorras. Siis ma ilmselt teeksin kõike, et hoida kinni seda, mis mulle kuulub. See oleks üsna loogiline.
Inimene, kes teist armastab, teeb kõik selleks, et temaga koos olla, tema häält kuulda, teda mitte kaotada. Ja mul on hea meel, et ma olen selliseid inimesi näinud, tundnud. Ma ei tahaks kaotada omale kallist inimest. 20-30-40 aasta pärast oleksid südamepiinad nii suured, et peaksin teda näiteks televisiooni vahendusel taga otsima. Ja võibolla avastama, et tal on uus pere, teda polegi enam elavate hulgas või ta lihtsalt ei soovi minuga kohtuda.
Usk! Mõnikord sellest üksinda ei piisa. Sa võid uskuda sõnadesse, tegudesse ja inimese headusesse. Aga kui sõnad on head ja tegusid ei ole, inimene valetab oma headuse kohta. Siis pole sul selle usuga midagi arukat peale hakata. Usk on midagi sellist, mille jaoks mul on põhjust vaja. Ma ei saa kummardada mingit olematut jumalat, jaburat tulevikuplaani või õnnetut armastust. Sest sellisel juhul ei liigu ma tegelikult kuskile ja võin jätta kasutamata head võimalused.
Lootus! Sisimas me kõik loodame midagi. Et valikud tuleksid meie kasuks. Viimasel ajal olen ka ise päris palju lootusele panustanud. Lihtsalt soovid midagi väga väga.. ja loodad. Et positiivne vastus tuleks sinule. Mõtlen kasvõi oma kättevõideldud töökohale. Aga ilma lootmiseta ei oleks ilmselt suurt midagi juhtunud.
Loota võib, et keegi su lähedane teeb õige valiku, loota võib, et lemmik tuleb uksest sisse, loota võib, et lähedane inimene saab terveks ja loota võib, et heade inimeste headus saab tasutud kahekordselt, loota võib, et teine loodab.
Anonüümne - Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab riskida pettumusega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama.
Aitäh!
teisipäev, 23. märts 2010
esmaspäev, 22. märts 2010
Lestat 80
Laupäev, oli tore päev!
Rääkisin eelmises sissekandes hommikust. Aga laupäev oli pikk ja sündmuste rohke. Uudised, mis panid mind väga uut moodi käituma. Kaks nendest uudistest olid nii ütlemata head, et pidin söögilauas kana kurku tõmbama. Keegi oleks võinud filmida, kuidas ma enamvähem karjatasin ja sädistasin üle terve söögisaali.
Ülejäänu peale võin suht hinge heita. Kes ei suuda mind vihastama panna, suudab üllatada! Ja siis on tõesti pikaks ajaks jälle isu täis igasugustest inimestest. Mida kaugemal sa nendest kõigist oled, seda lähemal on nemad sinule. Mis on äärmiselt kohutav tegelikult!
Aga mulle meeldivad inimesed, kes teavad, mida ma mõtlen või, kuidas minuga käituda. Mitte, et mulle peaks pugema ja ennast muutma, vaid tõesti ütlema nii nagu asjad on. Ja mulle meeldib kui minu vastu huvi tuntakse mitte ei eirata. Kõige rohkem meeldib mulle skandaale korraldada. Aga need vist ei mõju!
Niisiis peab asja rahulikumalt võtma ja kunsti nautlemas käia. Pühapäeval siis külastasin ühte käsitöönäitust. See on imeline, mida inimesed oma vaba ajaga, oma käte ja ideedega teevad. Ehted, kausid, riided, kotid, vaibad jne. Mulle avaldasid suurt muljet ise tehtud ehted ja ajalehest punutud korvid, vaagnad. Kui neid viimaseid piisavalt meisterlikult põimida, kaunistada ja kujundada, siis võib endale koju ikka väga kenad ja tarvilikud anumad saada. Mulle meeldis ka just see, kuidas inimesed rõhusid taaskasutamisele ja odavatele materjalidele. Kõik tuleb ära kasutada, ka cm suurused nahatükid. Ja kui inimesed vinguvad, et oma hobidega tegelemiseks ei jätku raha, siis tegelikult on absoluutselt erinevaid võimalusi, kuidas oma vaba aega kasulikult ja ilma palju kulutamata kasutada.
Kaladega on selline lugu, et neid on meres küll.
Ja selline lugu ka, et kui üks neist sureb siis meri sellest paremaks ega halvemaks ei muutu. - Lestat
Aitäh! Või siis ka mitte!
Rääkisin eelmises sissekandes hommikust. Aga laupäev oli pikk ja sündmuste rohke. Uudised, mis panid mind väga uut moodi käituma. Kaks nendest uudistest olid nii ütlemata head, et pidin söögilauas kana kurku tõmbama. Keegi oleks võinud filmida, kuidas ma enamvähem karjatasin ja sädistasin üle terve söögisaali.
Ülejäänu peale võin suht hinge heita. Kes ei suuda mind vihastama panna, suudab üllatada! Ja siis on tõesti pikaks ajaks jälle isu täis igasugustest inimestest. Mida kaugemal sa nendest kõigist oled, seda lähemal on nemad sinule. Mis on äärmiselt kohutav tegelikult!
Aga mulle meeldivad inimesed, kes teavad, mida ma mõtlen või, kuidas minuga käituda. Mitte, et mulle peaks pugema ja ennast muutma, vaid tõesti ütlema nii nagu asjad on. Ja mulle meeldib kui minu vastu huvi tuntakse mitte ei eirata. Kõige rohkem meeldib mulle skandaale korraldada. Aga need vist ei mõju!
Niisiis peab asja rahulikumalt võtma ja kunsti nautlemas käia. Pühapäeval siis külastasin ühte käsitöönäitust. See on imeline, mida inimesed oma vaba ajaga, oma käte ja ideedega teevad. Ehted, kausid, riided, kotid, vaibad jne. Mulle avaldasid suurt muljet ise tehtud ehted ja ajalehest punutud korvid, vaagnad. Kui neid viimaseid piisavalt meisterlikult põimida, kaunistada ja kujundada, siis võib endale koju ikka väga kenad ja tarvilikud anumad saada. Mulle meeldis ka just see, kuidas inimesed rõhusid taaskasutamisele ja odavatele materjalidele. Kõik tuleb ära kasutada, ka cm suurused nahatükid. Ja kui inimesed vinguvad, et oma hobidega tegelemiseks ei jätku raha, siis tegelikult on absoluutselt erinevaid võimalusi, kuidas oma vaba aega kasulikult ja ilma palju kulutamata kasutada.
Kaladega on selline lugu, et neid on meres küll.
Ja selline lugu ka, et kui üks neist sureb siis meri sellest paremaks ega halvemaks ei muutu. - Lestat
Aitäh! Või siis ka mitte!
Lestat 79
Esmaspäev, tore päev!
Alustame nädalavahetuse muljetega. Reedel kolisin Tartusse. Maatüdrukust on saanud linnapreili. Ma ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Võibolla lähen nüüd nii uhkeks ära, et maal ei liiguta lillegi? Ma loodan, et seda ei juhtu. Tegelikult ma lausa tunnen puudust sellest, et ma ei saa oma aiamaad sel aastal teha. Ja ilmselt jääb see ka järgmisel aastal tegemata. Ei mingit sehkendamist kurgimarinaadide, mahla keetmise ja tomatite sidumisega. Ma tõesti loodan, et saan seda mõne aasta pärast uuesti teha.
Ja kolimisest! Ma arvan, et ma olin päris oodatud. Scarlet on mu käekäigu pärast ikka väga palju muret tundud. Niisiis ei tahtnud ta mind reedel üksinda koju jätta. Võtsime ennast kokku ja vedasime oma kenad kehad, Mehe ja naised Ristiisasse. Loomulikult ei möödunud õhtu ilma klubita. Üle pika aja üks esimene kord, kus ma ennast viisakalt üleval pidasin.
Ei alkoholile, ei võõrastele šokolaadipoistele, ei kurjustamisele ja ei kaua üleval olemisele!
Endiselt olen tropimagnet! Kust nad mind küll üles leiavad?
Laupäeva hommik algas kell 8.00. Pätu söötmine, ise söömine ja tee joomine, Pätu õue lubamine, Pätu tuppa laskmine ja Pätuga teleka vaatamine. Pätu on mu uus parim sõbranna. Pätu on kass ja ta on tore. Öösel tervitas ta mind ühe Pluutomusiga ja hommik otsa magas mu jalgade juures tekil. Ta ei vaidle mulle vastu, ta on olemas kui ma olen kurb ja ta on viisakas. Mõni mees ei suuda ka nii palju sulle teinekord anda kui üks väike kass!
Mõttetud vegeteerivad emased! Meie kahekesi.
Igatahes möödus mu esimene öö uues kohas väga hästi. Ja ma olen ääretult tänulik ka sellele naisele, kes mu enda juurde üürile oli nõus võtma. Scarleti vanaema!
Margaret Lee Runbeckoli - Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.
Aitäh!
Alustame nädalavahetuse muljetega. Reedel kolisin Tartusse. Maatüdrukust on saanud linnapreili. Ma ei kujuta ette, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Võibolla lähen nüüd nii uhkeks ära, et maal ei liiguta lillegi? Ma loodan, et seda ei juhtu. Tegelikult ma lausa tunnen puudust sellest, et ma ei saa oma aiamaad sel aastal teha. Ja ilmselt jääb see ka järgmisel aastal tegemata. Ei mingit sehkendamist kurgimarinaadide, mahla keetmise ja tomatite sidumisega. Ma tõesti loodan, et saan seda mõne aasta pärast uuesti teha.
Ja kolimisest! Ma arvan, et ma olin päris oodatud. Scarlet on mu käekäigu pärast ikka väga palju muret tundud. Niisiis ei tahtnud ta mind reedel üksinda koju jätta. Võtsime ennast kokku ja vedasime oma kenad kehad, Mehe ja naised Ristiisasse. Loomulikult ei möödunud õhtu ilma klubita. Üle pika aja üks esimene kord, kus ma ennast viisakalt üleval pidasin.
Ei alkoholile, ei võõrastele šokolaadipoistele, ei kurjustamisele ja ei kaua üleval olemisele!
Endiselt olen tropimagnet! Kust nad mind küll üles leiavad?
Laupäeva hommik algas kell 8.00. Pätu söötmine, ise söömine ja tee joomine, Pätu õue lubamine, Pätu tuppa laskmine ja Pätuga teleka vaatamine. Pätu on mu uus parim sõbranna. Pätu on kass ja ta on tore. Öösel tervitas ta mind ühe Pluutomusiga ja hommik otsa magas mu jalgade juures tekil. Ta ei vaidle mulle vastu, ta on olemas kui ma olen kurb ja ta on viisakas. Mõni mees ei suuda ka nii palju sulle teinekord anda kui üks väike kass!
Mõttetud vegeteerivad emased! Meie kahekesi.
Igatahes möödus mu esimene öö uues kohas väga hästi. Ja ma olen ääretult tänulik ka sellele naisele, kes mu enda juurde üürile oli nõus võtma. Scarleti vanaema!
Margaret Lee Runbeckoli - Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.
Aitäh!
reede, 19. märts 2010
Lestat 78
Ma pean kirjutama ühest asjast, mis mind eile mõtlema pani. Ma külastan igal päeval postkontorit. Aga ma ei ole kunagi suuremat tähelepanu pööranud nendele inimestele, kes samuti seda asutust külastavad. Eile kui Scarletit ootasin siis oli mul aega neid kõiki jälgida.
Enamasti voorisid kenad, hoolitsetud sekretärid kirjade, saatelehtedega sisse ja välja. Nende hulgas oli ka portfellidega härrasmehi. Enamasti liikusid seal vanemad inimesed. Kuid kõige värvikam neist ei olnud isegi postimaja klient.
See oli üks elu hammasrataste vahele jäänud meesterahvas. Kuid ometi tundus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab hakkama. Kas te olete kunagi mõelnud, et kui teil on väljas olemisest külm hakanud, kust saaks tasuta sooja vett? Mina näiteks ei ole selle peale pidanud mõtlema. Või, et kus saaks ennast natukene soojendada, ilma et mõni turvamees sind välja ei viskaks või inimesed kahtlustava pilguga ei jälgiks. Ja, kus on need kohad, kus need inimesed saaksid vähemalt kord päevas sooja suppi süüa? Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis tundub see maailm ikka kohutavalt jõhkra paigana.
See on nii kummaline, et meil muretsetakse lindude, loomade ja taimede eest aga inimesed elavad samal ajal tänavatel. Ma tean, et see teema on väga keeruline ja mitme otsaga. Ma ju ei tea, miks see inimene sellist elu elab. Kas ta on ise süüdi või on asjad lihtsalt niimoodi läinud. Ja mõnikord on ju kaitsetu loom ja taim seda vaeva, hoolt ja päästmist palju rohkem väärt kui inimene.
Ma tahangi pigem tähelepanu pöörata sellele, et meie ümber on väga palju erinevaid inimesi ja me peaksime neid märkama. Mõnikord nende peale mõtlema ja analüüsima. Kas või lihtsalt sellepärast, et me ise ei muutuks selle sarnaseks, mille moodi me olla ei taha.
Anonüümne - Igaüks elab kurat teab kus, aga inglane elab kodus. (“Aforismide raudvara” , 2007)
Enamasti voorisid kenad, hoolitsetud sekretärid kirjade, saatelehtedega sisse ja välja. Nende hulgas oli ka portfellidega härrasmehi. Enamasti liikusid seal vanemad inimesed. Kuid kõige värvikam neist ei olnud isegi postimaja klient.
See oli üks elu hammasrataste vahele jäänud meesterahvas. Kuid ometi tundus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab hakkama. Kas te olete kunagi mõelnud, et kui teil on väljas olemisest külm hakanud, kust saaks tasuta sooja vett? Mina näiteks ei ole selle peale pidanud mõtlema. Või, et kus saaks ennast natukene soojendada, ilma et mõni turvamees sind välja ei viskaks või inimesed kahtlustava pilguga ei jälgiks. Ja, kus on need kohad, kus need inimesed saaksid vähemalt kord päevas sooja suppi süüa? Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis tundub see maailm ikka kohutavalt jõhkra paigana.
See on nii kummaline, et meil muretsetakse lindude, loomade ja taimede eest aga inimesed elavad samal ajal tänavatel. Ma tean, et see teema on väga keeruline ja mitme otsaga. Ma ju ei tea, miks see inimene sellist elu elab. Kas ta on ise süüdi või on asjad lihtsalt niimoodi läinud. Ja mõnikord on ju kaitsetu loom ja taim seda vaeva, hoolt ja päästmist palju rohkem väärt kui inimene.
Ma tahangi pigem tähelepanu pöörata sellele, et meie ümber on väga palju erinevaid inimesi ja me peaksime neid märkama. Mõnikord nende peale mõtlema ja analüüsima. Kas või lihtsalt sellepärast, et me ise ei muutuks selle sarnaseks, mille moodi me olla ei taha.
Anonüümne - Igaüks elab kurat teab kus, aga inglane elab kodus. (“Aforismide raudvara” , 2007)
Tellimine:
Postitused (Atom)