Lestat 145

Kuulamistõkked!

1. Võrdlemine
2. Mõtete lugemine
3. Vastuseks valmistumine
4. Sõelumine
5. Siltide kleepimine
6. Unelemine
7. Samastumine
8. Nõuandmine
9. Väitlemine
10. Oma õiguse tagaajamine
11. Teema vahetamine
12. Takka kiitmine

Mõni kindlasti loeb neid tõkkeid ja mõtleb, et.. tore, ma teen nii peaaegu igas vestluses. Mis selles siis halba on? 12. punktile võib leida ühiseks nimetajaks - rääkija rahulolematus. Kui kellegagi vestleme, tahame olla ainulaadsed, tähtsad oma tähtsusetus probleemis, kuulatud ja tähelepanelikkusega üle külvatud, austatud ja väärtustatud.

Nii mitmeski ülaltoodud punkti tihedas kasutamises nii enda puhul kui oma sõprusringkonna hulgas, kajastub ilmselt see kui vähe meid huvitab kuulamine, selle sügavamas mõttes. Meil ei ole aega. Pealegi.. meil endal on nii palju öelda ja mõelda, et selleks tuleb kaasvõitlejate aeg kõik ära tappa! Selles oleme edukad.

Mul on üks sõber, kes kasutab sõprussuhete kirjeldamisel fraase.. lahinguid valima, sõda pidama, võitma, alla andma jne. See kõik on siiani olnud seotud just erinevate kuulamistõkete kasutamisest tulenevate erimeelsuste, valestimõistmiste ja probleemidega. Sõprussuhteid, kus neid tõkkeid peaaegu eranditult igapäevaselt kasutatakse, ongi ühed lõputud vastasseisude keerised. Muudel puhkudel ei kõlba sellised väljendid sõprussuhetesse, sest sõber on keegi, kellega koos sõdida, mitte kodusõda pidada.

Samal teemal kavatsen jätkata ka järgmises sissekandes...

Jätkub.... !

Jeanette Winterson - Tahtsin öelda midagi õelat, et oma viha välja elada ja ennast õigustada. Aga vanade sõpradega on see keeruline, sest see on nii lihtne.

Aitäh!

Lestat 144

Häirivad asjad!

Aeg! Ma pole täpselt aru saanud, kas ma raiskan aega või venitan seda. Ilmselgelt ma kasutan seda igatahes ebaefektiivselt. Viimasel neljal-viiel päeval on mul aega olnud rohkem kui ära kuluks. Olen need päevad veetnud voodis, ennast säästes. Vähemalt üritades seda teha, kuid Häirivad asjad on mitmel korral mu palaviku üles tõstnud. Ja sellepärast olen nii mitmelgi korral aega nii kaua venitanud, et ma pole saanud nendest asjadest kirjutada.

Ma arvan, et ma olen üsna tubli olnud. Olen suutnud oma keskmise hinde viia nii kõrgele.. ja ühiskondlikult nii palju silma paista.. et mu kursus pidas mind vääriliseks minema direktori vastuvõtule. Ma olen Teile äärmiselt tänulik!

Mu tuleviku plaanid näevad ette, et kevadel tuleb sooritada kutseeksam ja seejärel sätin vaimu valmis teiseks kursuseks. Kui õnn ja edukus mind vähegi soosivad, sätin sammud kõrgkooli. Minu arust on see plaan ideaalne! Igaüks minu lähedastest peaks õnnelik ja toetav olema?!! Jah, väljaarvatud üks(pluss seljatagune) inimene, kes suudab leida selle kõige halvema hetke mu päevas, nädalas, kuus.. ja selle veelgi rohkem üle keerata kui muidu.

Ma võin oma kaine mõistusega selle olukorra üle naerda ka, kuid.. kas on ikka, mida naerda!

Aitäh!

Lestat and Sugar!

5 aastat!

Frances Mayes - “Teil on vist magus elu,” ütles talle üks barrista, “et joote nii mõru kohvi.”

Viis aastat on pikk aeg. Või kas ikka on? Kui elad 5 aastat vangistuses, on see pikk aeg.

Meie viis aastat pole olnud vangistus. Ma pole kunagi tundnud, et ma ei tohti midagi teha, kuskile minna või mõeldut välja öelda. Olen Sulle tänulik, et oled minust teinud selle, kes ma olen. Ja usu mind, hindan seda, mida oled minu kujundamisel teinud.

Veel mõni aeg tagasi kardsin nii kohutavalt seda, et ma pole Sinuga pikalt koosolemise tagajärjel enam nii diip. Ja eile ütles seda ka üks sõbranna.. : "Mulle tundub, et Sa pole enam nii diip kui varem.. ". Eile - Esimest korda ma tundsin, et Sina pole selles süüdi kui mina muutun. Tänu Sinule, mitte Sinu süül.. ma muutun. Ma olen rahul ja õnnelik, et ma ei pea oma sügavust väljendama provokatiivselt. Ma ei pea pead punaseks värvima.. või mustaks.. ma ei pea karjuma, räuskama, flirtima, nutma... riietama end musta või litsakalt, et saada tähelepanu. Mis peamine.. ma ei vaja enam nii palju oma Muusat, et kirjutada.

Ma võiksin sellel teemal palju kirjutada.. kui kallis ja vajalik mulle oled! Aga ma arvan, et Sa ei vaja seda, mida ma kirja panen, vaid seda, mida Sulle anda suudan. Loodan, et oled ka järgnevatel aegadel valmis seda kõike vastu võtma.. koos siis nende vigade ja headega, mida pakkuda suudan.

Suur, suuuur aitäh Sulle :D !

Lestat 143

Kahepalgelisus, mitmekülgsus!

Hermann Hesse - Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos. (“Stepihunt”, 1927)

Klatsimine on äärmiselt halb ja taunitav nagu me kõik teame, eksju?! Blogis avalikult arvamuse avaldamine mingite kolmandate isikute kohta on aga hoopis teisemaigulisem teema, onju. Pole vist midagi parata, et avalik läbilillede rääkimine on palju rohkem mokka mööda. Sisult on ju kõik sama. Üks ja see sama eneseväljendamine nende kohtade pealt, mis häirivad.

Kahepalgelisus.
Minu ümber on seda viimasel ajal rohkem kui ma vajaksin, oskaksin kirjeldada või läbi elada. Loomulikult tahaksin olla üdini aus kõigiga. Viimasel ajal tunnen, et ühe või teisega see ei õnnestu. Ja tead? Mõnega ei tahagi, sest ta pole seda lihtsalt ära teeninud. Üle pika aja tunnen, et teatud inimestega saan vabalt rääkida, ilma et nad oma eelarvamust, tavasid, tõdesid, õiget ja valet ning ühekülgsust peale suruksid. Hea on lihtsalt maailmaasjadest Sellistes kohtades rääkida ja tunda, et mõttekaaslane suudab samal lainel ja samas ruumis viibida.. ilma et küsiks pärast monoloogi.. ähh? Mis sa ütlesid? Ma ei saa midagi aru. Idioot oled või?

Mitmekülgsus.
Minu mitmekülgsus ei ole ammu enam kuskilt välja paistnud. See on ikka tugevalt teiste varju jäänud. Õnneks on vana hea spontaansus mind hädast välja aidanud. Heleni reedeõhtuse palve peale pidutseda PlinkPlonkis, vastasin jaatavalt ja sain uudse kogemuse osaliseks. Mõnus vaheldus kehvale klubimuusikale, perseid välgutavatele tšikitadele, noortele nolkidele ja igavale sisekujundusele.

Üks, mis ei muutu, on Eesti kuradima Mees :D Ma pole vist ühe õhtu jooksul veel varem nii kehvasid külgelöömistaktikaid läbi kogenud kui nüüd. Ometi oli see varasemast üks naljakamaid ja meeldejäävamaid õhtuid. Proovin mõnda paremat pala uuesti kirjeldada.

Minule läheneb läki-läkiga kergelt muigav noormees. Sirutab käe välja ja pehme pigistuse saatel lausub: „Tere! Minu nimi on Margus.“ Kerges hämmelduses, käratan tüübile: „Ei ole võimalik. Su nimi EI OLE Margus.“ Noormees kahvatub ja väidab: „Oky.. ma olen Lauri.“ Mina hingan kergendatult ja käsin tal terveks õhtuks Lauriks jääda“. Noormees muigab: „Ei tegelt ka, ma olengi Lauri.. Lauri S-----R.“ Mille peale minul vajub suu ammuli lahti: „Lauri? Sina oledki Lauri!. Minu nimi on Lestat“. Ja on noormehe hämmeldus nüüd peaaegu niisama suur kui minu oma. Tuli välja, et oleme selle noormehega samas koolis ja ka samas klassis käinud, kuid veidi eri aegadel. Terve õhtu sai nalja teemal.. kuidas sa minu klassi sattusid. Ja mis kuradi Skorpioni needus mul peal on? Oh õudust!

Seisime Heleniga posti ääres ja vaatasime mööduvaid inimesi. Inimesed olid kuidagi sõbralikud, avatud ja vestlemisaldid. Märkasin mitut noormest, kes meile pilgu olid peale visanud ja planeerisid ligi hüpata. Tundus nagu oleksid mõned neist järjekorra moodustunud. Järgmine noormees oli lahkumas ja teine meie juurde saabumas.

Noormees veidi imelik ja lokkis juustega: „Tegelikult ka, ma tahtsin teile enne midagi öelda..“. Meie: „No lase tulla, oled täna esimene, kellele me sõna anname.“ Mees: „Eeem.. ma vaatan, et te siin.... plaplaaa plaa, et mis te juua tahate?“ Meie: „ A la pime oled või, me ei joogi hetkel midagi.“ Noormees hämas veel miskit kuni jõudis minu rindadeni: „Teie dekoltee on nii avar. Kuna ma olen mees, siis mul on raske neid vaadata.“ Arvate, et ma jäin vastuse võlgu või? Hetkega kahetsesin, et sellele tolgusele sõna andsin: „Aga palun astu siis eemale“. Viipasin käega talle, et ta oma sammud, kus kurat viiks.. ja nii ta siis läks.

Keerutasime Heleniga tantsuplatsil jalga ja meid piirasid ümber kolm noormeest. Ilmselgelt üritasid nad meie tähelepanu saada mingite kummaliste käeviibetega üksteisele ja meile. Suurest tüdimusest, kuhu asi arenema peaks hakkama, astusin ühele lähemale ja küsisin: „Mida kuradit te teete? Proovige midagi uut, seda on meie peal täna juba proovitud.“ Jahmunud nolk väitis: „Ei, me tantsimegi nii“. Vihastasin sellise idiootsuse peale ja ütlesin: „Aga siis tantsige palun eemal. Te häirite meid.“ Viipasin käega, et nad kiiremini ja mujale liiguksid. Poisid kogunesid punti ja ilmselt arutasid, mida nad valesti tegid.

Esimese kontakti saamiseks piisaks ju tegelikult vaid viisakast Terest ja oma tutvustamisest. Ilmselt on see nende arust nii kulunud, et on vaja väga haledaid asju välja mõtlema hakata.

Õhtu nael oli noormes, kes polnudki Võõras. Muidu võibolla isegi tore poiss aga ei mäletanud minu nime, kus mind näinud oli või mille poolest ma (tema sõnade järgi) nii kuradima kena olin. Ma pole kindel, kas tal silmgi nii palju seletas, et meest naisest eristada. Kahju! See oli nagu suurem pettumus kui ma arvasin. Väike vabandus oleks ära kulunud.

Seda rubriiki võiks järgnevate kordadega täiendama hakata.

Aitäh!

Lestat 142

Ära ole liiga magus, sest siis söövad teised sind ära! Ära ole ka liiga kibe, siis nad sülitavad su peale!

Mõnikord on selline tunne, et endas on raske tasakaalu leida. Kui tahad kõigile meeldida, siis on ikkagi keegi, kes arvab, et sa pole piisavalt meeldiv ja mõnele jälle ei meeldi liigne meeldidatahtmine. Tulebki teha mõned valikud ehk olla veidi kibe ja veidi magus.

Scarletiga tekkis väike mõttevahetus teemal, milline maiustus, pirukas keegi meie arust on?! Kõik oleks palju selgem kui vastu tuleks Moorapea, lihapirukas või soolakringel. Milline suupiste Sina oled?! Väljast lihapirukas ja seest šokolaadi muffin.

Scarletiga pole kindlasti mõtet vaielda. Tema on šokolaadiglasuuriga kaetud lihapirukas :D Jep, tegelikult olen ma Sinuga ühel nõul, kuid eelistan suud rohkem kinni hoida. Miks? Ma ei oskagi Sulle seda seletada. Ma ei armasta konflikte. Mulle ei meeldi ka kui mulle liiga tehakse. Eelistan mõne teema koha pealt lihtsalt neutraalseks jääda. Ära arva, et ma Sind ei toeta! ;)

Aitäh!

Lestat 141

We have no right to ask when a sorrow comes, 'Why did this happen to me?' unless we ask the same question for every joy that comes our way!

Lugesin seda paar päeva tagasi ja jäin väga sügavalt mõtlema. Me hädaldame absoluutselt iga õnnetuse, jama, kurbuse, halvasti öeldud sõna või ebaõnnestumise üle. Üritame välja mõelda põhjuseid ja viise, miks see just meiega juhtus. Mille kuradi pärast mul kassa jälle ei klappinud? No mille kuradi pärast. Mida ma valesti tegin ja kuidas seda muuta?

Väga harva hüppame õnnest ja karjume rõõmust. Peaaegu mitte iial ei küsi me, millega ma olen edu ära teeninud ja, mida ma selleks tegin, et seda saavutada? Võibolla peaksime hoopis rohkem pöörama tähelepanu headele asjadele ja õnnestumistele. Võibolla siis ei tunduks kogu see P¤¤¤ nii häiriv ja ebaloomulik. Jätaksime muretsemise kõrvale ja pisarad nutmata, jalutaksime lihtsalt läbi elu, tobe irve näol.

..............................................................................................................

Jõulud on möödas, aastavahetus samuti, paljud peod on seljataga. Mitmed kurvad sündmused on samuti möödas ja paljud kallid inimesed on jäänud ilma minu sissekannetest. Viimaseid võin lohutada sellega, et ees on uus aasta, kus planeerin kõiki ja kõike silmas pidada. Ärge pahandage!

..............................................................................................................

Aitäh!

Algus 2

Tere! Algamas on uus blogiaasta! Teretulemast Jälgijad!

„Iga kord kui mu näpud mänglevalt klaviatuuril tantsima hakkavad, tõmban nad tagasi ja vajutan "Backspace´i".Ilmselt on kõigega mu elus nii. Kui miski hakkab tõsiselt huvi pakkuma, tõmbun eemale ja üritan ära unustada. Äkki muutub mu elu nii veel päris põnevaks.Aitäh!“

18. jaanuaril 2010 kirjutasin just sellised esimesed read oma blogisse. Sel hetkel olin absoluutselt kindel, et suudan nii järjepidevalt kirjutada ehk kuu või kaks. Möödunud on peaaegu, et aasta ja ma kirjutan endiselt. Näha küll, et mitte sellise innuga nagu varem, kuid see on vast mööduv nähtus, tavapärane mõõn.... ajutine?!

Kui see oleks päevik, mida ma pean.. kirjutaksin lihtsalt sellest, mis täna juhtus, mis mul Si..a keema ajas ja nakatavalt naerma pani. See on Blogi ja läheneda tuleb kuidagi kultuurselt ja lahedalt, et endal ka põnev lugeda oleks. Näis, kas õnnestub, sest sissekande teen küll hetkel veidi nagu kohustusest Scarleti ees.. ja enda ees.

Jätkub....

Lestat 140

22. detsember 2010

Kahele inimesele saab see päev tähistama ühise tee algust.

Siiani olete kahekesi tammunud oma teed, kakelnud, leppinud ja üksteisega vähe arvestanud. Ette on tulnud valetamist, petmist, kurvastamist, pirtsutamist ja pisaraid. Teil on olnud ka rõõmsaid aegu ja toredaid ühiseid ettevõtmisi. Tunded on aastatest hoolimata püsinud ja ilmselt ka sellepärast olete otsustanud seda teed ühiselt käima hakata.

Ma ei taha teid tagant utistada ega sellelt teelt tagasi kutsuda. Tahan vaid paar nõuannet anda, mis teid peaks aitama või vähemasti meenutaksite neid sõnu vajalikel hetkedel.

Kooselust pole teil kahel erilist maiku suus. See on nagu meri oma tõusude ja mõõnadega. Kord tunnete rõõmu üksteise kohalolemisest, teine kord tahate oma hetke, vaikust. Kooselu tähendab, et arvestada tuleb eelkõige kaaslase vajadusega. Kui teine on õnnelik, oled Sina ka õnnelik. Kaob väljend mina ja asendub meiega. Kas meie läheme sellele peole? Kas meie ostame selle maja? Kas meie tahame üht ja teist? Pean tunnistama, et see pole sugugi lihtne. Mõelda, teha ja tahta, mida kaaslane.

Naistele tähendab kooselu ja abielu ka seda, et lisanduvad paljud kohustused, mida varasemalt täita ei tulnud. Pidev järelvalve ja hoolitsemine mehe eest. Kodu korrashoidmine, maitsva söögi valmistamine vähemalt korra või kaks päevas. Hiljem lisandub laste kasvatamine, mis nõuab suurt vastutust just eelkõige naiselt. Loobuda tuleb paljust, kuid asemele tuleb samuti palju. Rõõm ja uhkuse tunne oma pere ja kodu eest! Oma mehe ärateenitud armastus!

Mehe jaoks palju ei muutu. See on nagu teine sündimine, kus hoolitseva ema asemele astub hoolitsev naine. Mees ei tohi unustada, et ema pakutav armastus ja naise oma on kaks erinevat asja. Naist ei tohi kunagi kiitmata jätta, armastust peab kordama ja pidevalt meelde tuletama. Abielusõrmus ei hoia teda veel kinni ja lapsed ei tee teda kodulukuks.

Abielu on üks kaine suhe, mida tuleb koos hoida ja vajadusel toestada. Sellest ei astuta kergekäeliselt välja, seda hoitakse ja selle vältel armastust kasvatatakse!

Õnnitlen teid ja soovin, et te mõlemad kasvaksite selles suhtes tugevamaks, targemaks ja osavamaks!

Lestat 139

Ma jään iseendale jalgu. Selle asemel, et kirjutadada päevakajalisest, jään meenutama neid teemasid, millest tahtsin kirjutada kuu või nädala, päeva eest. Alustan siis parem selles, et astun reele.

22. detsember.

Mul on hea meel, Sind õnnitleda. Mitte kõik aastad ei ole Sulle kerged olnud, kuid tean, et sel aastal on Sul olnud põhjust rõõmustada. Ma olen proovinud Sulle öelda, et kord koputab õnn ka Sinu uksele taas. Ärme spekluleeri õnne püsivuses, sest seda ma tõesti ei oska kindlalt öelda, mis päeva, nädala või kuu pärast saab. Jätkuvalt väidan seda, et õnne tuleb südamega hoida ja mitte unustada, kuidas, miks ja milleks ta Sinu juurde tuli. Ole avatud ja seda mahub Sinu sisse palju.

Ma tahan Sind tänada selle eest, et oled nii mitmelgi hetkel minu jaoks olemas olnud. Siis kui ma ei ole kellegi teisega rääkida tahtnud. Ma tänan Sind ka selle eest, et oled mind usaldanud siis kui Sul on väga raske olnud. Sa tead, et ma ei pea ühtegi Sinu, pealtnäha tühist, probleemi väikseks. Ja Sa tead, et me võime üksteisega jagada kurbuse kõrval ka rõõmusõnumeid.

Palju õnne Sulle sünnipäevaks!

Lestat 138

Mõnikord ma tahaksin midagi palju enamat olla. Mingisugusel lühikesel eluperioodil ma tundsin, et peaaegu kõik on ideaalne. Aga kõik see püsis sellisel hallil virvendusel, mis ei saaks ja polegi mõeldud kestma. Mida asemele panna?

Mina pean muutuma. Seda nõuab töö, seda nõuavad inimesed ümberringi, seda nõuavad tohutult kiiresti tiksuvad aastad. Enam ei saa panna pähe klappe, selga musti närakaid hilpe, tantsida klubis võõra kutiga (mida küll proovida võib) meikida ennast kõige tumedamate värvidega, jalutada vana sõbraga mööda igavaid tänavaid ja rääkida kurat-teab-millest. Sellessuhtes on paljugi muutunud. Mõnest asjast tunnen puudust, teisest jälle mitte. Kõige rohkem igatsen ma seda tunnet, et terve maailm seisab ühel jalal, mina jooksen hullumeelselt mööda seda taldrikut, kartamata, et äärelt alla libisen.

Ma tunnen ennast väga ahistatuna viimasel ajal. Pigem jätan kooli minemata ja naudin iseennast. Kuigi ma pole kindel, kas see mul ka siis õnnestub. Vajan mingisugust väljapääsu! Midagi rohkemat kui kirjutamine. Vajan suuremat eneseväljendust kui see.. Mis valikud mul on?

Järgmisel nädalal võtan ennast kokku ja hakkan kleidi kallal tegutsema. Tean ühte ideaalset koht, kus seda kanda. Võibolla vajangi ühte romatilist pidu, vapustavalt seksikat kleiti ja veidi intriige! Ja nii ongi!

Whitney Houston - Saving All My Love For You