pühapäev, 16. jaanuar 2011

Lestat 141



We have no right to ask when a sorrow comes, 'Why did this happen to me?' unless we ask the same question for every joy that comes our way!

Lugesin seda paar päeva tagasi ja jäin väga sügavalt mõtlema. Me hädaldame absoluutselt iga õnnetuse, jama, kurbuse, halvasti öeldud sõna või ebaõnnestumise üle. Üritame välja mõelda põhjuseid ja viise, miks see just meiega juhtus. Mille kuradi pärast mul kassa jälle ei klappinud? No mille kuradi pärast. Mida ma valesti tegin ja kuidas seda muuta?

Väga harva hüppame õnnest ja karjume rõõmust. Peaaegu mitte iial ei küsi me, millega ma olen edu ära teeninud ja, mida ma selleks tegin, et seda saavutada? Võibolla peaksime hoopis rohkem pöörama tähelepanu headele asjadele ja õnnestumistele. Võibolla siis ei tunduks kogu see P¤¤¤ nii häiriv ja ebaloomulik. Jätaksime muretsemise kõrvale ja pisarad nutmata, jalutaksime lihtsalt läbi elu, tobe irve näol.

..............................................................................................................

Jõulud on möödas, aastavahetus samuti, paljud peod on seljataga. Mitmed kurvad sündmused on samuti möödas ja paljud kallid inimesed on jäänud ilma minu sissekannetest. Viimaseid võin lohutada sellega, et ees on uus aasta, kus planeerin kõiki ja kõike silmas pidada. Ärge pahandage!

..............................................................................................................

Aitäh!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar