Kahepalgelisus, mitmekülgsus!
Hermann Hesse - Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos. (“Stepihunt”, 1927)
Klatsimine on äärmiselt halb ja taunitav nagu me kõik teame, eksju?! Blogis avalikult arvamuse avaldamine mingite kolmandate isikute kohta on aga hoopis teisemaigulisem teema, onju. Pole vist midagi parata, et avalik läbilillede rääkimine on palju rohkem mokka mööda. Sisult on ju kõik sama. Üks ja see sama eneseväljendamine nende kohtade pealt, mis häirivad.
Kahepalgelisus.
Minu ümber on seda viimasel ajal rohkem kui ma vajaksin, oskaksin kirjeldada või läbi elada. Loomulikult tahaksin olla üdini aus kõigiga. Viimasel ajal tunnen, et ühe või teisega see ei õnnestu. Ja tead? Mõnega ei tahagi, sest ta pole seda lihtsalt ära teeninud. Üle pika aja tunnen, et teatud inimestega saan vabalt rääkida, ilma et nad oma eelarvamust, tavasid, tõdesid, õiget ja valet ning ühekülgsust peale suruksid. Hea on lihtsalt maailmaasjadest Sellistes kohtades rääkida ja tunda, et mõttekaaslane suudab samal lainel ja samas ruumis viibida.. ilma et küsiks pärast monoloogi.. ähh? Mis sa ütlesid? Ma ei saa midagi aru. Idioot oled või?
Mitmekülgsus.
Minu mitmekülgsus ei ole ammu enam kuskilt välja paistnud. See on ikka tugevalt teiste varju jäänud. Õnneks on vana hea spontaansus mind hädast välja aidanud. Heleni reedeõhtuse palve peale pidutseda PlinkPlonkis, vastasin jaatavalt ja sain uudse kogemuse osaliseks. Mõnus vaheldus kehvale klubimuusikale, perseid välgutavatele tšikitadele, noortele nolkidele ja igavale sisekujundusele.
Üks, mis ei muutu, on Eesti kuradima Mees :D Ma pole vist ühe õhtu jooksul veel varem nii kehvasid külgelöömistaktikaid läbi kogenud kui nüüd. Ometi oli see varasemast üks naljakamaid ja meeldejäävamaid õhtuid. Proovin mõnda paremat pala uuesti kirjeldada.
Minule läheneb läki-läkiga kergelt muigav noormees. Sirutab käe välja ja pehme pigistuse saatel lausub: „Tere! Minu nimi on Margus.“ Kerges hämmelduses, käratan tüübile: „Ei ole võimalik. Su nimi EI OLE Margus.“ Noormees kahvatub ja väidab: „Oky.. ma olen Lauri.“ Mina hingan kergendatult ja käsin tal terveks õhtuks Lauriks jääda“. Noormees muigab: „Ei tegelt ka, ma olengi Lauri.. Lauri S-----R.“ Mille peale minul vajub suu ammuli lahti: „Lauri? Sina oledki Lauri!. Minu nimi on Lestat“. Ja on noormehe hämmeldus nüüd peaaegu niisama suur kui minu oma. Tuli välja, et oleme selle noormehega samas koolis ja ka samas klassis käinud, kuid veidi eri aegadel. Terve õhtu sai nalja teemal.. kuidas sa minu klassi sattusid. Ja mis kuradi Skorpioni needus mul peal on? Oh õudust!
Seisime Heleniga posti ääres ja vaatasime mööduvaid inimesi. Inimesed olid kuidagi sõbralikud, avatud ja vestlemisaldid. Märkasin mitut noormest, kes meile pilgu olid peale visanud ja planeerisid ligi hüpata. Tundus nagu oleksid mõned neist järjekorra moodustunud. Järgmine noormees oli lahkumas ja teine meie juurde saabumas.
Noormees veidi imelik ja lokkis juustega: „Tegelikult ka, ma tahtsin teile enne midagi öelda..“. Meie: „No lase tulla, oled täna esimene, kellele me sõna anname.“ Mees: „Eeem.. ma vaatan, et te siin.... plaplaaa plaa, et mis te juua tahate?“ Meie: „ A la pime oled või, me ei joogi hetkel midagi.“ Noormees hämas veel miskit kuni jõudis minu rindadeni: „Teie dekoltee on nii avar. Kuna ma olen mees, siis mul on raske neid vaadata.“ Arvate, et ma jäin vastuse võlgu või? Hetkega kahetsesin, et sellele tolgusele sõna andsin: „Aga palun astu siis eemale“. Viipasin käega talle, et ta oma sammud, kus kurat viiks.. ja nii ta siis läks.
Keerutasime Heleniga tantsuplatsil jalga ja meid piirasid ümber kolm noormeest. Ilmselgelt üritasid nad meie tähelepanu saada mingite kummaliste käeviibetega üksteisele ja meile. Suurest tüdimusest, kuhu asi arenema peaks hakkama, astusin ühele lähemale ja küsisin: „Mida kuradit te teete? Proovige midagi uut, seda on meie peal täna juba proovitud.“ Jahmunud nolk väitis: „Ei, me tantsimegi nii“. Vihastasin sellise idiootsuse peale ja ütlesin: „Aga siis tantsige palun eemal. Te häirite meid.“ Viipasin käega, et nad kiiremini ja mujale liiguksid. Poisid kogunesid punti ja ilmselt arutasid, mida nad valesti tegid.
Esimese kontakti saamiseks piisaks ju tegelikult vaid viisakast Terest ja oma tutvustamisest. Ilmselt on see nende arust nii kulunud, et on vaja väga haledaid asju välja mõtlema hakata.
Õhtu nael oli noormes, kes polnudki Võõras. Muidu võibolla isegi tore poiss aga ei mäletanud minu nime, kus mind näinud oli või mille poolest ma (tema sõnade järgi) nii kuradima kena olin. Ma pole kindel, kas tal silmgi nii palju seletas, et meest naisest eristada. Kahju! See oli nagu suurem pettumus kui ma arvasin. Väike vabandus oleks ära kulunud.
Seda rubriiki võiks järgnevate kordadega täiendama hakata.
Aitäh!
