Lestat 130

Today is the best day of my life!

Ühel täiesti tavaliselt koolipäeval oli meie klassil võimalus vaadata dokumentaalfilmi “The Secret”. Saladused on inimestele alati huvi pakkunud. Eriti veel kui see on midagi suurt, põnevat, uskumatut ja mitte kõigile mõeldud. The Secret on film, mille saladus ei ole tegelikult saladus, kuid ometi tekitab see suurt elevust ja mõtteainet.

Minu esialgne reageering sellele filmile oli väga hea. See tekitas minus positiivseid elamusi, olin energiline ja täis entusiasmi. Sealsed ideed andis mulle tohutult suure emotsionaalse laengu, millega raidusin tervest päevast hõlbsasti läbi nagu kuuma noaga võist. Uurisin terve nädalavahetuse erinevaid allikaid, rääkisin sellel teemal sõpradega ja tegelesin iseendaga. Järgnes väsimus, nördimus, nõrkus... Olin ennast täiesti ära kurnanud.

Ja pidin tõdema, et Saladuse kasutamine on tõesti omamoodi kunst, mida pean õppima. Kindlasti mõtlete, mis on see saladus, millest ma räägin. See oli ka üks küsimusi, mida räägitud filmis esitati vaatajatele, kuulajatele.

Saladus on külgetõmbejõud.

Inimene tõmbab oma mõtetega ligi kõike: suhteid, raha, probleeme, õnne, KÕIKE. Tavaliselt keskendume sellele, mida me ei taha ja sellega võimendame negatiivsust ning saame topeltkoguses hädasid kaela. Filmis jagatakse soovitusi, kuidas oma mõtetega paremini toime tulla. Kuna inimene toodab päevas tuhandeid mõtteid siis nende täielik valitsemine nõuaks liiga suurt energiat ja aega. Soovitatakse tegeleda oma emotsioonidega ehk positiivse energiaga. Kui sa tahad olla õnnelik, siis ole. Ja kõik muu tuleb iseenesest.

Kirjutasin välja ka mõned inglise keelsed mõtted, mis ühes muusikavideos esile kerkisid:

Today is the beginning of my new life.

I am starting over today.

All good things are coming to me today.

I am grateful to be alive.

I see beauty all around me.

I live with passion and purpose.

I take time to laugh and play every day.

I am awake, energized and alive.

I focus all the good things in life.

And give thanks for them.

I am at peace and one with everything.

I feel the love, the joy and abundance.

I am free to be myself.

I am magnificence in human form.

I am the perfection of life.

I am grateful to be… ME.

Today is the best day of my life.

Iga inimese asi on nüüd valida: uskuda, või mitte.

Mina isiklikult tahan sellesse teooriasse uskuda. Nimetagem seda külgetõmbejõuks, tahtejõuks, unistuste täitumiseks, imedeks.. milleks iganes. Kuid olgem iseenda vastu ausad, see ju toimib. Või ei?

Kui sul elus on kõik halvasti siis ma küsin, mida sa oled teinud, et mõni asi hästi oleks? Kui su elus on õnne ja rõõmu, siis ma küsin, mida sa selleks teinud oled?

Kes mind tunnevad, teavad, et mu elu pole ka alati just kõige õitsvam lill olnud. Mäletan neid kõige kehvemaid aegu.. 2010 aasta õnnetut hiliskevadet ja olukorda aastaid tagasi, kus sihti enam silme ees polnud. Olin täiesti läbikukkunud nii enda, pere kui sõprade silmis. On kaks valikut:

1) Jääd seisma, sinust ei saa kedagi ja sa ei saavuta midagi.

2) Paned paika oma prioriteedid, soovid, unelmad. Kujutled nende olemasolu ja hakkad elul pakutavatest võimalustest kinni haarama. Teed samme, et järjest paremaks ja edukamaks saad. Ehk: Sinust saab keegi ja sa saavutad midagi.

Ma valisin selle teise valiku. Loomulikult olen alles veerand teed maha käinud, kuid ma ei kahtle enam hetkekski, et ma jõuan välja sinna, kuhu ma unistan. Ma mäletan väga hästi, kuidas üks mu kunagine sõber ütles: ”Armastamine on tegevus. Tee seda! Ülejäänud tuleb ise!”. Tol hetkel ma ei mõistnud seda, kuid nüüd küll. Ma proovisin tema teooriat ka muude valdkondade peal. Kirjutasin paberile, mida ma soovin järgenvate kuude jooksul saavutada. Ehk siis panin paika prioriteedid.

Hea enesetunne!

Head hinded koolis.

Tervis!

Uued sõbrad!

Paremad suhted perega

.....

.....

Nagu näha, siis keskendusin esialgu ainult iseendale. See aeg oli minu jaoks väga raske, sest ma ei saanud praktiliselt mitte kellelegi toetuda. Pidin keskenduma oma eesmärkidele ja teised ei tohtinud mind selles osas segada. Uskuge, peaaegu kõik üritasid alguses selgeks teha, et ma nagunii hakkama ei saa. Sain! Ja sain ka teist korda! Saan kolmandagi, neljanda ja viiendaga saan ammugi hakkama. Ainult, et nüüd olen juba oma järjekindlusega tuntuks saanud. Sellega koos olen välja teeninud toetuse! Ärge arvake, et see on lihtne olnud või, et teie seda ei suuda.

Pigem tahan just öelda ja kinnitada, et absoluutselt kõik on teie enda teha. Peab olema vaid piisavalt palju julgust, pealehakkamist ja unistusi, mida ellu viia. Sest, mis sind takistab? Ainult sina ise!

Eileen Caddy - Saladus, mille abil sa elus võid kõike saavutada, on kõigepealt tugev soov midagi saavutada, seejärel veendumus ja usk, et saad sellega hakkama ning siis peab sul teadvuses olema selge, kindel ettekujutlus tulevikust ja sa pead nägema, kuidas see sammhaaval teoks saab, ilma et sa kordagi kahtleksid või lakkaksid uskumast.

Toitumisalast infot (seoses toidukauba õppimisega): Rasedatel naistel soovitatakse juua teed piimaga, sest see soodustab rinnapiima teket.

Aitäh!

Lestat 129

Creed – Higher

Ma peaksin mitu sissekannet pühendama paarile kallile inimesele ja nende eriti tähtsatele päevadele. Luban, et lähiajal saate minu siirad õnnesoovid ja sissekanded. Vajan vaid natukene tähtsat-vaba-aega!

Kirjutan natukene oma kiirest ja hirmpõnevast elus.

Mul on nii palju ettevõtmisi olnud. Ma ei ole kõikidega ühele poole jõudnud, sest olen mõned neist niiöelda minema visanud. Mõne päriseltki! Seened, kurgid ja möksi möllud on seljataha jäänud. Kahjuks ei ole selle aasta varud sugugi rahuldavad. Kurkidest ei saanud asja, sest ebaõnn tabas minu kasvuhoonet ja kurgipõldu. Peedi ja porgandisaagi üle ei saa nuriseda. Ilmselt tuleb kartuli-kaste, peedisupi ja porgandipiruka aasta.

Mu kodu on korras. Juhuu! Mu kodu on enamvähem korras. Riidekapi uksi avades ei jää kaltsulaviini alla, sest pesu on pakitud. Hiir võib ennast ka kööki nälga suretada, sest üldiselt enam nõusid ja toidujäätmeid kuskil ei vedele. Toa nurgast ei jõllita vastu tolmukoll, kuna ma käisin kõik kohad lapi ja mopiga üle. Nädalavahetusel jõudsin seega üsna palju tehtud, sest nii on kodus hea olla. Korras, lõhnav, valge ja kuiv kodu! Aitäh!

Ma olen veelgi tublim! Käes on esimese perioodi viimane nädal. Iseseisvaid töid sajab kaela, arvestused jooksevad otsa ja viimased esseed nõuavad kirjutamist. Olen edukas! Nädala lõpuks selgub, kes jäävad finaali. Me Scarletiga võitleme küll igatahes usinast.

Uus eriala ja klass on vapustavad! Mulle meeldib igatahes. Mõned inimesed panevad jahmatama, sest nende idiootsusel ei paista piire olevat. Rohkem ajab see naerma kui teeb vihaseks. Ja rohkem teeb rõõmsaks kui kurvaks. Ja Scarletiga on nii kuradima lahe lihtsalt tunda, et me võime ka vahel täiesti normaalsed nende kõrval välja näha. Täna oli selline päev, kus ma olin kahele viimasel aastale tänulik. Olin väga tänulik vanadele õpetajatele, sõpradele ja situatsioonidele. Kaks viimast aastat on minu ja Scarleti olemusele, eksisteerimisele, mõtlemisele, ettekujutlustele, eesmärkidele, oskustele ja kõigele muule nii palju sellist juurde andnud, mis annavad meile teiste ees suure eelise. Meil on eesmärgid, meil on vahendid ja meil on täielik vabadus nendega oma voli järgi toimetada. Kui vaid tahame! Teised peavad veel kõvasti õppima.

Hetkel tänan ma Scarletit, et ta mulle selle uue eriala mõtte pähe süstis. See on oodatust tugevama mõjuga. Loodan, et järgnevad kaks aastat muudavad meid veelgi lähedasemateks sõpradeks ja kursaõdedeks! Aitäh Sulle!


Aitäh!

Lestat 128

Millegi hea terviseks!

Jälle ja jälle! One Last Breath – Creed


Muusika on minu elus väga oluliselt kohal. Ilmselt oleks ta veelgi olulisemal, kui ma oskaksin kitarri või klaverit mängida. Ühesõnaga minu suureks inspiratsiooniks on mingid teatud lood, mida ma siia sissekannete ette paigutan, kui au kohale. Soovitan need lood mängima panna ja siis mu kirjutatut lugeda. Lihtsalt tekitamaks samalaadset tunnet, mis minul endal loometüki kribamise ajal.

Kui ma midagi siin maailmas tõeliselt armastan, siis on see mu võime teatud hetkedel mitte-millestki-olulisest eufooriasse sattuda. Tavaliselt järgneb mu hüper-heatujulisusele põhjapanev masendus ja pisarad, kuid õnnelik on hea olla, kasvõi korrakski. Mitte, et seda nüüd siis nii harva juhtuks.

Hetkel on minu õlgadelt maha hüpanud suurim viimaste kuude koormus. Ma olen oma järeleksamiga ühele poole saanud. Ma ei tea hetkel veel selle tulemust, kuid sisetunne ennustab edukat sooritust. Lapsepõlvest mäletan neid kohutavaid pahategusid, mida ma suutsin mõnikord teoks teha. Hiljem oli selline hirm nahas, et koju minek või ülestunnistamine nõudsid suurimat pingutust. Mure oli kohutavalt rusuv ja peast käisid läbi kõiksugu mõtted. Ettekujutlustes sosistasid kuradikesed ette vaid halvimat saatust! Koju minnes või üles tunnistades selgus, et karistust ei järgnenud või oli see tühine võrreldes oodatuga.

Meil Maikega tiksusid peas kaks mõtet: Me ei oska midagi, me ei soorita seda. Ometi olime kohale ilmunud, ometi kaamestusid meie näod eksamiküsimusi nähes, ometi kord võtsime ennast kokku ja uskusime iseendasse. Ma tean, et tibude lugemiseks on endiselt veel liialt vara, kuid natukene maksab ka endasse uskumine!

Kas ma saan oma Aphrodite kleidi? Päris ausalt, ma ei saagi sellele enne vastata kui kindel hinne on teada. Usun, et saan! Oojaa, Aphrodite kleidikene on mu enese kätega meisterdatud valge kehakate. See on mõeldud spetsiaalselt minu edu tähistamiseks. Esialgne variant.. ehk oli liialt paljastav! Seega tuleb valmistada midagi kohasemat. Aphro-Monroelik!

Midagi veel! Mõnikord on nii, et väga kallid inimesed libisevad kaugele. Nende öeldud sõnad pole enam need. Nemad pole enam nemad! Nemad libisevad sinust välja nagu midagi igapäevast ja tüütut. Lihtsalt niisama! Mitte, et ma seda tahaksin, mitte ,et ma seda ise teeksin. Lihtsalt ühel hetkel tunned, et sa ei taha, et see kunagi oluline istuks võõrana su kõrval diivanil ja oleks enam-mitte-nii-eriline-ja-oluline!

Lestat 127

Mul jäi omapoolne tagasiside andmata selles osas, mis puudutav õnne. Õnne teema on mingis osas minu jaoks absoluutselt oma väärtuse, vajalikkuse ja olemasolu kaotanud. Mitte, et ma seda eiraksin või vähe oluliseks peaksin. Loomulikult on sellel mingi kindel definitsioon.. minu elus.

Ma vist kuulsin seda täna ja mulle meeldis see, mida kuulsin. Mis teeb inimese õnnelikuks? No meil kõigil on omad unistused ja koht, kuhu tahame jõuda. Neid inimesi ei ole, kes millestki ei unistaks.. kui neid on, siis neid tegelikult ei eksisteeri. Mõned inimesed näevad ebaedust hoolimata retsilt vaeva ja saavutavad midagi, jõuavad kuskile ja.. saavad õnnelikuks? Ei! See tähendaks, et nad lõpetaksid unistamise ja kaotaksid oma elust eesmärgid ja ei püüdleks enam kuskile.

Kujuta ette praegust hetke teistsugusena: Sa oled ropult rikas ja kuulus laulja. Sa oled metsikult kena ja sind austatakse. Teisest küljest ümbritsevad sind segased paparatsod ja pupekatest fännide hordid. Sinu privaatsus on jagatud The New York Time´siga ja tegelikult ümbritseb sind vaid hulk raha himulisi piraajasid. Ja vaata kui sa niimoodi mõtled, siis võibolla tunnedki, et nurisemiseks pole põhjust.

Mina ise olen paadunud Fausti fännitar. Ma näen vaeva, et sellest saastast välja paista. Isegi kui mõnel päeval on ainukene hea asi see, et jätan vingumata ja naeratan, olen endast miski andnud. Ma liigun õnne poole ja nii on võimalik, et ühel hetkel saabun sellele väga lähedale. Võibolla saan selle kätte, kuid hetk hiljem lakkab minu olemasolu. Siis leian minagi Faustile sarnaselt elumõtte.. selle tera!

Palju tsitaate õnne kohta!
1.Õnn on see, kui ônn sulle äkki sülle langeb. Mitte pähe. Mitte kôrgelt. Ja mitte üle 75 kg korraga.
2.Õnn on nagu energia jäävuse seadus: ta ei teki millestki ega kao kuhugi. Ta on alati olemas ja vaid kandub edasi ühelt inimeselt teisele. Enamasti teisele.
3.Õnn seisneb tegelikult ainult pisiasjades: pisike pits, pisike auto, pisike maja pisikese metsa serval, pisike seks pisikeste naistega pisikeses Eesti Vabariigis jne., jne.
4.Kui sina murrad jalaluu, on see ônnetus. Kui jalaluu murrab sinu naaber, on see ônn.
5.Õnn on haigus, mida üheskoos pôetud. Keegi põetajana, sina haigena.
6.Kui sind avaldatakse ajalehes, on see sinu ônn. Kui ei avaldata, on see lugejate ônn.
7.Õnn on olla koos oma rahvaga. Mitte väga lähedal ja mitte rohkem kui kord aastas.
8.Õnn on see, kui sa tahad hommikul tööle minna ja ôhtul koju tulla. Kui sa ei taha, on see samuti ônn - sinu kolleegidele ja sinu abikaasale.
9.Kui sa oled elus ja terve, on see ônn. Ega see hauakaevajalegi ônnetus ole - ükskord vajad sa teda niikuinii. Ainult arstide ônn see küll ei ole.
10.Õnn on kôikjal sinu ümber, ta tuleb vaid üles leida. Räägitakse, et môned on leidnudki. Rohkem pole neid siinmail nähtud.
11.Õnn on kaunites silmades. Kui need ei asetse liiga lähestikku, ega vaata kôôrdi.
12.Õnn ei seisne rahas, küll aga vôib raha olla ônne allikas. Sinu oma on ammu kuivanud.
13.Kôik, mida sa elus teinud oled, tuleb sulle ükskord tagasi. Kui aga oled kellegi ônnelikuks teinud, siis ära loodagi: ônn ei pöördu kunagi tagasi. Vähemalt sinu juurde mitte.
14.Kus ônne on, sinna tuleb seda aina juurde. Kus pole, sealt vôetakse ka viimane ära.
15.Vahel on ônneks väga vähe vaja. Nagu ka ônnetuseks.
16.Õnn on suhteline. Õnn on, kui väljas sajab vihma, aga toas on soe, ütled sina. Õnn on, kui on tuba, ütleb kodutu. Õnn on, kui on vihm, ütleb beduiin.
17.See pole veel ônn, kui saad soojal Lôunamere saarel palmipuude all puhata. Õnn on see, kui sa kookospähkliga vastu pead ei saa.
18.Õnne tipul viibida pole veel mingi ônn. Õnn on, kui tipp pole liiga terav. Ja liiga kôrgel. Ja liiga kaugel.
19.Õnn esineb vaid kahes olekus: ta on kas alles ees vôi juba möödas. Sinu puhul pole teda olnud ega tulegi.
20.Igaüks on oma ônne sepp. Sina oled alasi. Ja saad vasaraga pähe.
21.Isegi viiesendine münt vôib sind vahel ônnelikuks teha. Kui ta on viiesajakroonise sisse keeratud.
22.Õnn oleks kogu aeg noor ja ilus olla, sest siis ei hakkaks sa kunagi pensioni saama. Ja see on juba tôeline ônn.
23.Õnn koputab su uksele vaid kolm korda elus. Esimesel korral pole sind kodus, teisel korral on sul kôrvaklapid peas ja kolmandal korra pole see üldse sinu uks.
24.Õnn on lühike ja räpane nagu lapse särk. Sinu ônn on veelgi lühem ja räpasem.
25.Õnn on kui on. Kui pole, tuleb järgi minna.
26.Õnneks on vaja ainult kolme komponenti: jahu, piima ja mune. Sega need kokku, küpseta pannkooke, söö ära ja sa oled ônnelik... Kuni tuleb keegi ja ütleb, et munad olid halvaks läinud.
27.Anna kerjusele kasvôi viis senti ja sa teed ta ônnelikuks. Just niipalju oligi tal veel autorahast puudu.
28.Ära narri oma ônne. Las tema narrib sind.
29.Ära mängi oma ônnega. Ta pole ju sinu oma.
30.Rikkus ei tee kunagi päris ônnelikuks, sest alati leidub keegi, kes on veel rikkam.
31.Ära flirdi ônnega, isegi siis, kui tal on tôesti ilusad jalad. Vôib juhtuda, et sa pole tema mehega ühes kaalus.
32.Õnnelikuks vôid saada siis, kui maksuamet maa pealt kaob. Ja see juba ei kao. Maksuamet teeb ônnelikud inimesed veel ônnelikumaks, ônnetud aga veelgi ônnetumaks.
33.Ära soovi kunagi kellelegi ônne, sest kes teab, äkki tulebki.
34.Vahel vôib ônn sulle isegi naeratada ... hambutut naeratust.
35.Lôppude-lôpuks on ônn ka see, kui sa loed tänase Postimehe läbi ja ei leia surmakuulutustest oma nime.

Õnne! Jaksu ja tervist, et seda leida!
________________________________________

Lestat 126

Apocalyptica – Grace (Midagi väga inspireerivat tänasel õhtul!)


Viimaste kuudega on minu ideed, plaanid ja erinevad võimalused vaheldunud nagu tuled fooris. Kui meenutada minu tunnetefoori, siis sirab seal hetkel selgelt roheline tuluke. Ma olen rahul sellega, millise valiku lõpuks langetasin.

Viimati kirjutasin sellest, et leidsin uue töökoha. Ma olen varasemalt pidanud koostööd tegema kõiksugu erinevate ülemuste ja töökaaslastega, kuid praegune on kaugelt üle kõikidest eelnevatest. Kahjuks ei ole mul midagi rõõmustavat öelda. Ma ei taha sildistada ühtegi rahvust sellepärast, et mu kokkupuude ühega nende esindajatest on halb. Siiski sel korral peab eelarvamus paika ja Hr China on väärt kriitikat. Ma pole kunagi pidanud kokku puutuma vargast ja petisest omanikuga. Absoluutne nahaalsus, orapidajalik mõtteviis ja tegutsemismallid on tõsisemad märksõnad. Olen oodatust tugevam ja mässumeelsem, kuid ilmselt mitte piisavalt järjepidev enesepiinaja. Mis tähendab, et hakkan julgelt vastu ja töötan senikaua kui külma närvi suudan säilitada? Sellele peaks järgnema sabotaaž. Prussakad, närilised, töö- ja tervisekaitse.. peaksid asja kenasti ära korraldama. Let’s see!

August tõi meie perre, kaks imearmsat poisslast – Emili ja Nevili! Tädi Haldja ja tema pere jaoks on need kaks kui kõige oodatumad Inglid taevast. Nende suur õde, kes armastab mind oma suuremaks õeks nimetada (ja pidada) ütles midagi väga armsat ja meeldivat. Pidasime vestlust teemal, et temal on nüüd kaks väikest venda, kelle eest hoolitseda. Ketu parandas mind ja ütles, et Meil on kaks väikest venda. Ja, mis võiks veel toredam olla?!

September toob natukene keerulist aega. Käsikäes töö ja kooliga, üritan kuidagi pinnal püsida ja „emotsionaalsesse vanni” mitte uppuda. Püüan oma stressist üle olla, taas ärkvel ja ergas püsida. Umbes järgmise reedeni. Ma mäletan neid pingelisi aegu kevadel. Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma olin salamisi käega löönud, kuid siiski fööniksina tuhast tõusin. Paraku hõbekuulide eest ei ole ka nii kenal linnul kuskile varjuda. Ilmselgelt tuleb mul ennast kokku võtta ja eneseusk taastada. Ülimalt raske on mingisugust positiivset enesekindlust uuesti saavutada. Tean, et Scarletil on selleks puhuks umbes sada rusikahoopi minu õlga varutud. See on puhta loomulik, et ma ei saa mitte mingeid lubadusi anda. Sel teemal tuleb ilmselt uuesti kirjutada, rääkida ja mõelda alles reedel 17.09.2010. One Last Breth!


Õnnelause Lestati moodi: Teisena teadvustan, et nii on hea!

Aitäh!

Lestat 125

Kirjutan kiirelt, kiirelt oma viimasest tööpäevast muuseumis.

Hommikul külastas mind raamatupidaja, kes kinkis mulle väga kena raamatu pealkirjaga „Kirjarahva pildiraamat“. Nagu ka nimi ütleb, on seal kirjutavate loomeinimeste fotod. Suured tänud selle meeldiva kingituse eest, sest ma ju absoluutselt armastan kõiksugu raamatuid.

Enne lõunat külastas mind meie tore meesterahvast osakonnajuhataja ja kinkis ühe kollase päevalillekese. Ta tänas mind tehtud koostöö ja abivalmiduse eest ning oli veidikene nördinud, et ma juba lahkuma pean.

Pärastlõunal ostsin poest kommikesi ja viinamarju ning pakkusin neid vähestele majas viibivatele inimestele. Üks neist ruttas oma kabinetti ja tõi mulle marzipani komme, mis minu absoluutsed lemmikud on. Ka tema oli kurb, et meie koostöö lõppema peab. Kusjuures pean ise ütlema, et mul endal ei ole sugugi kahju edasi liikuda. Elu on täis uusi võimalusi ja ühe koha peale ei tohikski kauaks jääda.

Enne päeva lõppu külastas mind ka direktor, kellega mul on olnud väga huvitav koos töötada. Olenemata sellest, kuidas ma siia tööle umbes pool aastat tagasi sain.. hoolimata ka sellest, mis kõik on kaasnenud selle tööl käimisega.. olen ääretult tänulik selle omapärase kogemuse eest. Usun, et sellist muhedat ülemust pole eriti paljudel olnud. Temagi kinkis mulle kollase lillekese ja soovis edu ning jaksu edaspidiseks.

Mõtlesin nüüd nende kollaste lillede peale. Mina olen selliseid erksa tooniga kaunitare kinkinud inimestele, kes on särtsakad ja elavad. Huvitav, kas need inimesed näevad mind ka sellisena, et julgesid mulle neid kinkida? Olgu, kuidas on, mina olen igatahes meelitatud.

Mul on uudiseid! Ei, ma ei ole rase. Ei, ma ei hakka abielluma ja Ei, ma ei võitnud miljonit. Kuid minu järgnevad kuud on planeeritud ja mingis mõttes kindlustatud. Minust saab septembris Müügikorralduse Kursuslane. Uskuge või mitte aga see Preili Lestat on kuradima õnnelik ja õppimishimuline ikka küll. Lisaks leidsin ka tööotsa ühes väikeses hiinakas. Triinu arvas selle peale, et olen samasugune hull ringisahmija nagu minu kallis tädi Haldjaski. Ma ainult naersin selle peale ja tundsin, et olen pärast paari kuist ebaõnnemäest alla laskumist taas üles ronimas.


Aitäh, aitäh, aitäh!

P.S: Jah, olen küll KÕIGE ilusam, KÕIGE targem ja KÕIGE osavam.

Lestat 124

Perfect housewife / Proovib!

Kell tiksub kohutava kiirusega kella üheteistkümne poole. Hetkel istun töö juures ja kirjutan. Kohutav, selle asemel, et kohusetundlikult tööd teha. Hea küll! Ilmselt olen piisavalt endast andnud kui asjaolusid arvesse võtta. Peaaegu eranditult, olen igal hommikul tund aega varem tööle tulnud ja pooled lõunad vahele jätnud. Endiselt naudivad enamus meie töötajaid suvepuhkust. Seega on minu tööülesanded viimase kuu jooksul lausa kokku kuivanud.

Veel viimane nädal tööinimese elu! August ei too siiski oodatud puhkust. August toob lademetes seaduseid ja sekretäritööd, mida vaja uuesti üle korrata. See kuu toob meeleheitlikke kõnesid ja ootusärevust. Loodetavasti toob see kuu meie hubasesse kodukesse ühe ideaalse koduperenaise, kes peletab veel langemata tolmukübemed ja peseb põrandale langemata sokid. Ja sel teemal jätkan!

Naiste jaoks on beebibuum kui kulutuli, mis võtab ulatusliku osa mõistusest ja teadvusest enese alla. Väikesed lapsed ja kõik nendega seonduv ajab neid naisi, kellel veel last ei ole, lausa pööraselt nõudlikuks. Vaesed mehed, kes pidevalt peavad meile seletama, et vaja veel oodata, sest õige aeg pole käes. Miks pole õige aeg? Ja, mida peaks siis tegema, et oleks õige aeg või vähemalt kõik viitaks sellele, et see ÕIGE aeg oleks käes.

Meie oleme vist veidi vanamoodsad. Enne pulmad, siis lapsed! Enne piisavalt suur maja, siis pulmad. Enne püsiv töö, siis piisavalt suur maja. Jne, jne, jne! Kuidas saakski teisiti olla? Paljud ütlevad, et lapsed tulevad siis kui nemad tahavad. Kuid mina ei saa sellega päri olla. Üleplaneerimine on loomulikult veidi ehk kummaline ja tehislik, kuid planeerimine on igati loomulik, vajalik. Mina ei tahaks raseduse ajal mõelda, kuhu panna lapsevoodi meie ühetoalises korteris. Või, mis veel hullem.. kust saada see lapsevoodi!? Kui enese hirmud kõrvale jätta siis ehk polekski asi nii hull. Alati saab kuidagi hakkama. Jällegi, milleks ma peaksin nii mõtlema kui hakkama saamine võiks olla ette teada ja kindel, mitte paratamatu! Ja lõppude lõppuks oleks tore ka tunda seda survet ja pinget, mida sugulased, sõbrad ja juhuslikud möödujad ühele õnnelikule ja edukale paarile tekitavad. Seda see küsimus „Ja, millal siis teie pisiperet planeerite?!“ ju tekitab.

Õige aeg pole kindlasti veel käes. Surve on üsna õrnakene ja kõik pole veel sugugi mitte paika loksunud. Perfect housewife alustab järgmisest nädalast kohusetundlikult tööd ja annab panuse õige aja poole liikumise suhtes. Endiselt ajab mind naerma see kastielu teooria. Kuidas saab nimetada selliseid pingutusi ja panuseid tüüpiliseks? Ja paljud, kes väidavad, et see seda on.. elavad ise elu, kus nad ei suuda pidada korralikke suhteid, tunda sügavat kiindumist ja armastada seda, kes vastu armastab. Igatahes mina olen oma kastis elamisega üsna õnnelik, sest mul on palju rohkem kui mõnel, kes väljaspool minu kasti kükitab ja ootab mingisugust taeva mannat!

Francis Thompson - Kas tead, mida tähendab olla laps?... See tähendab uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; olla nii väike, et päkapikud ulatavad kõrva sisse sosistama, võluda kõrvitsaist tõldu, hiirtest hobuseid, alatusest õilsust, mitte millestki kõike, sest elab ju iga lapse hinges tema haldjast ristiema. (“Shelley”)


Aitäh!

Lestat 123

Jajah, ma tean!

Ma ei ole sel kuul produktiivne olnud. Nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel mitte! Probleem ei olegi selles, et millestki kirjutada pole olnud, vaid selles, et teemat on üks ja mitu peale.

Kui kevad hakkas tulema siis olid asjad enamvähem samas seisu, kus nad praegu on. Sama teadmatus, samad plaanid ja ootused, samad jamad ja takistused. Võrreldes kevadega olen ma hulga paremas emotsionaalses seisundis. Paljude probleemide puhul olen kiirelt ja konkreetselt käitunud ja need korda ajanud.

Üks erinevus kevadise minu ja praeguse mina vahel on positiivsuse ülekandmine. Teatud asjade koha pealt olen ma positiivsem, kuid teiste koha pealt olen ma veelgi pahasemaks muutunud. Näiteks hetk tagasi tegin puhastust oma MSNi Sõprade grupis. Teid jäi nüüd 4 järele. Mitte, et see nüüd mingi maailma olulisim list oleks, kuhu kõik pürgima peavad. Tegelikult ei olegi tähtis see, kes seal on ja kes pole, vaid, miks nad on või, miks mõnda seal enam ei ole.

Pidin tõdema, et ma ei ole hea inimeste tundja. Samas ma pole ennast üheks neist ka pidanud. Ma arvan, et oma sõpru tunnen ma piisavalt, kuid mõningate puhul kipun lõpuks eksima. Mul on ka teine teooria – Inimesed muutuvad ja inimeste vahelised suhted muutvad. Ma ise ei ole samuti just maailma kõige usaldusväärsem, ausam ja toredam inimene, kuid ma proovin olla vähemalt pooleldi nii hea kui need kõige kõigemad olema peaksid.

Mida aeg edasi, seda rohkem saab mulle selgeks, et minu enda põhimõtted tekitavad mulle teatud mõttes suuri jamasid. Ma pole küll mingi süütuke ja moraalijõnger, kuid üritades midagi sellelähedast mõnikord olla, siis kipun kaotama lähedasi inimesi. Ilmselt sellepärast, et ma olen sellega harjunud, kipun ma mingitel perioodidel peaaegu üksi jääma. Võibolla ongi teine minu väga halb omadus see, et ma lasen inimestest kergesti lahti kui nad, millegi vastu eksivad. Lõppude lõpuks saab rahul olla ju ainult siis kui sa pead sõpru usaldusväärseteks, ausates, otsekohesteks ja väärilisteks oma sõprust nautima. Või kuidas? Järeldada võib siis seda, et listipuhastuse võtsin ette sellepärast, et keegi kuskil eksis nende viimaste kriteeriumite vastu.

Paulo Coelho - Tõelised sõbrad on me kõrval siis, kui meil midagi korda läheb. Nad toetavad meid, rõõmustavad meie võitude üle. Valesõbrad on need, kes ainult siis, kui on raske, ilmuvad kohale, kurb nägu peas, “solidaarsusest”, kuid tegelikult pakub meie kannatus neile oma õnnetus elus vaid lohutust. (“Zahir”, 2005)


Aitäh!

Lestat 122

Nädalavahetusel pidasid kaks võrratut tütarlast, Scarlet ja Liina, oma sünnipäeva.

Scarlet! Sa oled inimene, kelle kuulamise ja talumise oskus on erakordselt võimas. Pole probleemi, millega ma Sinu poole pöörduda ei saaks. Sa oled hea sõber, sest peale takka kiitmise, oskad Sa ka noomida ja mind pilvedest alla tuua. Mulle meeldib, et oled 99,9% ajast positiivse mõtlemisega ja süstid minusse energiat kui mul seda kõige rohkem vaja läheb. Ja, mida ma küll oma vaba ajaga peale hakkaksin kui Sind ei oleks? Kui Sul mõnikord kurb meel on, siis tea, et ma kuulan Sind ja vajadusel lohutan.

Ma soovin Sulle veelkord palju, palju õnne!

Palju õnne ka Liinale ja tänan Teid mõlemaid meeldejäävad sünnipäevapeo eest!


Voldemar Panso - Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit. (“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)

Aitäh!

Lestat 121

Tänane õnnelause: Lihtsus on ülim keerukus

Oo ja nii on paljude inimestega, et nad ei oska Lihtsalt või Lihtsad olla. Samas ei olegi see mingi eesmärk, mille poole püüelda. Ikka tahetakse olla erinevad, huvitavad, keerulised, sügavad ja ülisalakavalad. Inimese muudab omapäraseks erinevad harjumused ja näiteks niinimetatud kiiksud.

Mõtlesin siis iseenda peale ja leidsin, et neid kiikse mul ikka mõned jagub. Ja päris paljud on vist seotud söögi ja söömisega.

Karvane vorst ja suutmatus seda süüa.
Karvane vorst ei ole maha kukkunud ja karvadega kokku saanud vorst. See on vorst, mida on lõigatud nüri noaga või, mille tekstuur ei võimalda selle lõikepinda jätta klaassiledaks. Vot ja mina ei suuda seda karvast vorsti süüa. Keerake see karvane pool näoga leiva vastu ja kõik on korras, nagu midagi poleks juhtunud (aga ma ei tohi seda teada). Ma tean, et see on kummaline aga nii on.

Moll, it’s not for me!
Ma võin ülimalt väikeste asjade peale endast välja minna. Kui söögiks on kartul ja kaste mitte supp, siis tuleb lauale asetada praetaldrik koos kahvli JA NOAGA. Täiesti ükskõik, kas oled kodus või külas, koguni restoranis, kuid praad, praetaldrik, nuga ja kahvel kuuluvad igal pool kokku. Seega ma lähen endast väga välja kui mulle visatakse ette moll ja öeldakse, et hakka sellest praadi sööma. Minu äi ütles selle peale umbes nii, et tema ei ole siga, kes peab künast soppa taga ajama. Vot ja selles suhtes olen temaga täiesti nõus. Väikesed lapsed, kes alles õpivad sööma, võivad mollist putru taga ajada, et see paremini lusikale sattuks. Suured inimesed peaksid ju küll oskama noaga kardulakesekese pooleks lõigata, kahvli sellele sisse torgata ja suhu pista?! Või, mis teie arvate?

Imik või rauk?
Sellega seoses võin sujuvalt üle minna ühe vana mälestuse kirjeldamise peale. See oli üks koolitus restoranis, kuidas mitmekäigulist õhtusööki süüa. Üks, umbes 17 aastane, noormees sai oma prae kätte ja asus kartuleid kahvliga peenestama. See käis tal nii ruttu nagu oleks talle ainukesena hoopis kartulipüree serveeritud, mitte aga terved kartulid. Meie koolitaja vihastas seda nähes poolsegaseks ja viskas noormehe söögisaalist välja. Ja ma ei mõistnud ega ka mõista seda naisterahvast siiamaani hukka. Kui sa pole just peaaegu hambutu või laps, siis palun ole kena ja söö nagu inimesed. Teed kartuli pooleks, vajadusel purustad sellest väikese osa ja sööd ära.

I still have something to say!
Luristamine ja lätsutamine. Vot need kaks asja panevad minu I-le täpi ja tilgutavad kannatuste karikasse viimse piisa. Mind ei HU-VI-TA, et kohv on kuum ja sinul kiire. Minu teada ei ole võimalik makarone, kartulit, salatit ja muid tahkeid toite kõrre kaudu endale suhu imeda. Aga ma tean inimesi, kes suudavad endale toidu ilma kõrreta ka suhu imeda. Uskuge mind, ma vaatan seda hambad ristis pealt. Selle sissekandega annan ametliku vande, et minu lapsed sellist sigadust tegema ei hakka.

Ma loodan, et kõik, keda see riivas, on meeletult solvunud aga mõistavad, et ka neil tuleb ükskord inimeseks saada.


Thank gad I’m just a human!