Les 3

Kirjutan täna teemal, millest ma MITTE KUNAGI varem kirjutanud ei ole. Ja olgem ausad, ega ma sellel teemal väga detailselt ka kellegagi ei räägi. Täna algas kaudselt sellest teemast väike lahkheli, mis mind korralikult käima tõmbas.

Kombe kohaselt oleksin tahtnud alustada sissejuhatava tsitaadiga.. aga esimest korda pean tõdema, et ei ole eesti keeles selle teema kohta mitte ühtegi piisavalt head tsitaati. Teemaks on seks ja hallid varjundid.

Varjundite saaga, üks neist, mis vallutab ilmselt oma kõmulisusega terveid riike ja annab kõneainet tervele karjale ajakirjanikele, kriitikutele ning vaatajatele. Jagunetakse, kas poolt või vastu leeridesse, ühele meeldis, teisele ei meeldinud. Kelle arust oli vähe seksi, kelle arust liigselt?! Ja siis on veel terve kari lambaid, kes ei vii ennast millegagi kurssi aga teevad omad järeldused mõne kriitiku või ajakirjaniku paari sõna peale ja klähvad "teadlikult" kaasa. Kas Sina oled ka üks neist, kelle arust teatud filmid peavadki naistele "meeldima", sest nad on naised? Sama hästi võiksid küsida, mis Sa turtsud, kas Sul on päevad? Õige, nii Sa ilmselt arvadki. Ja mina vastaksin, ah Sa ei saa ju aru, Sa oled mees.

Päriselt ka, sellises maailmas me elamegi? Paneme mehed ja naised absoluutselt kõiges vastanduma ja siis imestame, miks suhe ei toimi või kestab loetud nädalad, kuud, paremal juhul aastad. Me oleme ju nii erinevad, et kuidas kurat me küll koos saaksime eksisteerida?! Ma ei püüa väita, et mehed ja naised mõtlevad samamoodi. Väidan aga seda, et koos eksisteerimiseks on vaja siiski mõnikord minna vastas sugupoole asemele ja teada, kuidas ta mõtleb. Otsi see samastumise ja mõistmise oskus enda seest üles ja terve maailm ongi Sinu peopesal!

Aga mine siis kaasa ja vaata, mida Christian Grey sellist teeb, mis naised omamoodi hulluks ajab! Minu arust lähevad siingi arvamused, mõtted erisuundadesse. Paljudele naistele piisab kena miljonäri nägemisest ja film muutub automaatselt suurepäraseks. Meestele on märksõnad „raha“ ja „nägus“ hoopis vastupidiselt nagu punane rätik härjale ja film tituleeritakse naistekaks, liiga muinasjutuliseks. Mingi osa inimesi läheb seksi nägemisest filmiekraanil arust ära ja suundub koju katsetama, jättes mõttetöö üldse ära.

Ja siis on veel hulk inimesi, kes siiski otsivad enda jaoks selle pointi sealt üles. Ma ei ole raamatuid lugenud ja ei oska seega öelda, kas raamatu põhjal on võimalik endale erinevaid tõlgendusi lubada. Esimene film aga tekitas minust mitmeid mõtteid ja andis vabaduse läheneda erinevate vaatenurkade alt. Küsisin ka oma mehe tõlgendust, ning ka tema jagas minuga täiesti erinevaid mõtteid. Ja ma ei saa mitte öelda, et need mõtted oleksid valed üht või teistpidi olnud.

Seksile lisaks on seal filmis ju siiski ka väga palju momente seoses tunnetega, mis igas normaalses, tavalises ja isegi vähem muinasjutulisemas, igavas suhtes on. Mõnes mõttes oli välja toodud kõige labasemal moel mees ja naine oma erinevuses. Mees, kes isoleerib oma tundeid, ei taha rääkida „südamest-südamesse“ vastandumas naisega, kes on habras, süütu, tundeline ja kelle jaoks suhtes kõige füüsilise kõrval veel olulisemad on armastus ja lähedus vaimsel tasandil. Ja, kas pole mitte igas suhtes momente, kus üks või teine soovib kaaslase poolt alla andmist, andumist, pühendumist, käskudest ja reeglitest kinnipidamist ning teiselt poolt enese kehtestamist, aktsepteerimist, usaldust ja armastust. Ja, mis siin siis nii keerulist lõppkokkuvõttes on?

Jah, filmis on tugevalt toodud mängu seks ja selline seks, mida ilmselt paljud eestlased ei oska endale ettegi kujutada. Ma ei tea, kas see, mida ma filmis nägin, on päriselt nii ka masohhismi, sidumismängude, domineerimis ja alluvus suhete puhul… nimetagem seda, kuidas tahes. See, mida ma filmis nägin, ei olnud mingi piirini minu jaoks üldse hull ega imelik. Ma nägin kaht inimest, kes kasutasid oma seksielu rikastamiseks erinevaid lelusid ja tegelikult nautisid kogu tegevust täiel rinnal. Karistamise pool asjas oli ainukene kergelt võigas moment minu jaoks ja seda ka pigem emotsionaalse võtme poolest, mitte füüsilise poole pärast. Ma ei suuda lihtsalt ennast sinna situatsiooni panna, kus ma täielikult annan ära oma vabaduse ja olengi teisele alluv, lasen ennast füüsiliselt karistada, samal ajal mõeldes, et ma ju ei ole seda ära teeninud.

Enivei, võtta oleks siit filmist palju nii meestel kui naistel, nii voodisse kui mõtlemisse. Äkki peakski igas mehes olema osake Mr Grey viisakusest, tähelepanelikkusest ja osavusest voodis, lisades sinna otsekohesust, kallitusi ja õrnusi.. ma usun, et ükski korralik naine ei nuriseks ega nõuaks Sinult paksu rahakotti, uhket autot ja maja. Ja võib-olla oleks naistelgi aeg nutitelefonidest nägu oma meeste poole pöörata, voodis paar kirglikku nippi kasutada, olla natukene naiivsem naine, vähem kuri, õel dominant ja lasta oma mehel pakkuda endale hellust.

Selline väike mõttekäik siis minu poolt…

Aitäh!

Les 2

Jalutasin täna liigagi tuttavat teed pidi MLi juurde ja mõtlesin, et mis siis kui minu teooria tulemiste, lahkumiste, lõpetamiste ja alustamiste kohta ei peagi paika nii nagu need üles ehitanud olen?! Mis siis kui asjad lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi olulise eesmärgi või põhjuseta? Ja, mis siis kui me ei peagi midagi õppima, kogema, saavutama ega mõistma?! Mis siis kui kõik lihtsalt kulgebki oma rada ja asjad ei loksugi paika, vaid asjad lihtsalt on nagu on?! Ja, mis siis kui olen asjade tõlgendamiseks justkui oma mõistukeele välja mõelnud aga samas ainult mina ise räägin seda keelt?!

Ma elan kasti sees, millel on kolm akent (üks põhja, teine lõuna poole ja kolmas katuseaken); uks, tuhande keerulise sisenemiskoodiga ja siin on vähe ruumi. Mis siin toimub? Põhja poolsest aknast näen alati seda, mis mind vihastab, kurvastab, ärritab, nutma ja pettuma paneb. Lõuna poolsest aknast näen naudinguid, sõprust, usaldust, austust, ausust, naeru, saavutusi, rõõmu, innustust, õnne. Olenevalt sellest, kuhu aknasse vaatan, on kastis, kas lakkamatu torm või sillerdav päike. Ma ei ole oma kastis üksi, siin on need, kes ukse koodi lahti on muukinud. Mõnel on selleks kauem aega läinud, mõnel rohkem, mõnel on see lihtsamalt, mõnel raskemalt läinud. For sure.. kõik nad on seda väärt olnud mingil hetkel! Kõik nad teavad, et on kaks suunda.. tulla sisse või minna välja. There`s now highway! Et nagu sõelud edasi-tagasi, viskad aknast rämpsu välja ja samal ajal teed näo, et pole midagi sellist teinud. Kõik kastis olevad teavad, mis toimub, sest ruumi on vähe.. kui keegi otsustab segaduse tekitada, visatakse ta välja või sunnitakse vabatahtlikult lahkuma. Sometimes I mess It up, but be real.. It´s my space, I will never go away!

Mu vana teooria ütleb, et ei tohiks kedagi võõrast ja esmapilgul väärt olevat sisse lubada. Kood peaks keerulisem olema, mitu lukku peaks olema! Täna alustan uue teooriaga. Mu kastil on kaks akent, üks põhja teine lõuna poole. Põhjapoolse akna katan roosa teibiga kinni, nagu kõikide mittemeeldivate asjadega päris elus ikka. Keeran näo lõunapoolsesse aknasse ja võtan vastu päikesepaiste. Kõik, kes on põhjapoolse akna taga, teavad, et olen „just around the corner“. Tuleb lihtsalt paar sammu astuda, eksole!

Kui ma nüüd vana tuttavat teed pidi tagasi jalutan, siis värvin roosaks pingid, muru seal puu all ja müüri tee ääres, kohvi laigu laste mänguplatsi kõrval, kallistustuse maja nukas, hõbedase ratsu maja ees, šokolaaditordi mälestustes, taeva ja päikese ka..

Aitäh!

Les

“This life is what you make it. No matter what, you're going to mess up sometimes, it's a universal truth. But the good part is you get to decide how you're going to mess it up. Girls will be your friends - they'll act like it anyway. But just remember, some come, some go. The ones that stay with you through everything - they're your true best friends. Don't let go of them. Also remember, sisters make the best friends in the world. As for lovers, well, they'll come and go too. And baby, I hate to say it, most of them - actually pretty much all of them are going to break your heart, but you can't give up because if you give up, you'll never find your soulmate. You'll never find that half who makes you whole and that goes for everything. Just because you fail once, doesn't mean you're gonna fail at everything. Keep trying, hold on, and always, always, always believe in yourself, because if you don't, then who will, sweetie? So keep your head high, keep your chin up, and most importantly, keep smiling, because life's a beautiful thing and there's so much to smile about.”
― Marilyn Monroe

Oli üks neljapäev

Täpselt sellisena ma oma tänast päeva ette kujutasingi.... magan kuradima 14.00 välja, tuigun veekeetja juurde, et teha kuradima kohvi ja praadida kuradima muna. Pärast seda kerida kuradima valge planki sisse ja vahtida kuradima mõttetut filmi telekast, kus depressioonis naine ei tea, mida oma kuradima eluga peale hakata ja süüa neid kuradima magusaid draakonikomme, millest ma ei tohiks undki näha. Vahepeal on asi nii hulluks läinud, et telekava on tiksunud "Vaprate ja ilusate" peale.. Brook on taaskord abiellumas, seekord kellegi Billiga ja üllatus, üllatus, ilmub välja Ridge, röövib pruudi ja nad sõidavad helikopteriga taaskord oma õnnele vastu. Aga piloot on Billi käsilane ja hetk hiljem lendab Ridge kopterist alla nagu pudrukuul :D Jah, see on see päev, mida ma kurat võtaks.. eile ette kujutasin.

Tegelikult on ikka natukene naljakas ka :)

Eile oli natukene teistmoodi õhtu. Jamsession Genialistide klubis. Ma olen seal varem käinud ja iseenesest nagu meeldib see koht aga ma vist olen liiga palju muutunud, et sinna sisse sulanduda nagu varem. Snoobistunud või midagi! Püüdsin kodus leida midagi, mida selga panna. Teadsin, et väga pingutama ei pea, sest seal on kõik sellised "leidsin oma kõige kantuma kampsuni tüüpi" inimesed. Mitte, et selles midagi halba oleks aga... mul lihtsalt ei ole nii karvast kampsikut! Pealegi on mul kodus šampoon, millega pead pesta, hari millega juukseid kammida ja natukene meiki, millega sinised silmaalused ära peita. Valmis snoob noh! Aga see kõik puudutab välimust ja on täiesti ebaoluliselt pinnapealne jutt!

Sisuliselt olid inimesed toredad ja muusika oli ka väga lahe! Alguses mõned sooloartistid, nende hulgas Jake, kelle lauluoskuses ma tõsiselt positiivselt üllatusin. Hoolimata sellest, et ta haige oli, kõlas hääl mõnusalt ja vähemalt mina tundsin, kuidas ta igasse lausesse oma hinge sisse pani ja laulu enda omaks tegi. Jah, seda kuulaks veel. Lisaks veel poistebänd, kelle rõõmuks Scarletiga natukene elavamaks muutusime. Kokkuvõttes oli täiesti omanäoline ja lahe õhtu!

Põhimõtteliselt ma tahan sinna jõuda, et mul on vedanud oma ümber olevate inimestega. Mul on fantastilised Parima Naised, kellest vähemalt ühel on alati aega mind kuulata, lohutada, minuga koos rõõmustada ja lollusi teha.

Ja oli üks reede

Täna on kõik hoopis helgem. Got my energy back! Avasin silmad hommikul ja mõtlesin, et üks trenn oleks asjakohane. Voodist sõnum trennitsõpsule Sirtsule ja plaan paigas. Viimased kaks kord ei ole trennis üldse hästi läinud. Ühel korral olin liiga ärritunud, et midagi teha suuta.. ja teisel korral olin ärritunud, et midagi teha suuta. Mõlemal korral siis kerge kohalviibimine jõusaalis ja sellega üldjoones tegevus piirduski. :D Enivei, täna olin täitsa tsill ja andsin endast maksimumi. Pean tunnistama, et kõik kohad on juba praegu sigavalusad ja järgmisel päeval läheb alati hullemaks. Kuidas see kõlaski.. "If it does´nt hurt, it does´nt work?"

Ma olen ikka öelnud, et "If you can´t handle things.. leave it!" Ja mina täna ikka sain hakkama. Ei olnud üldse nii "awkward" nagu ma ette kujutasin. Lihtsalt naljakas tundub inimesega mitterääkimine kui tema peale vihanegi ei ole. Vaatad otsa ja saad nagu aru ka, mida ta mõtleb aga sinna see asi jääbki, sest sa ju panid piirid paika noh.. ja süüdistada pole ka peaaegu mitte kedagi. Lihtsalt veider on aga tahaksin, et ei oleks.

Ja tahaksin veel paljusid asju.. näiteks aidata kõiki inimesi enda ümber. Neid, kes abi vajavad.. neid on liiga palju. Ma olen nagu käsn, mis endasse kõikide inimeste mured, rõõmud imeb ja siis pärast mind pigistatakse kuivaks kuna ma tilgutan kõik kohad täis.. aga keegi ei pese mind kunagi puhtaks ja mingi jama koguneb mu sisse ja... plahvatan nagu Härra unes nägi. Viimasel ajal tunnen, et trenn on veel ainukene koht, kus ma ennast laadida saan. On veel mõni inimene, kellega rääkida aga kuna need inimesed on naised, siis nad ei tegele probleemide lahendamisega nagu mehed.. vaid jagavad oma samalaadseid kogemusi või kannatavad hoopiski ise käsnaefekti käes ja energiavampiirlus laieneb.

Põhh :)

Algab maraton: 5 tööpäeva, 4 koolipäeva, 3 tööpäeva. Nende sees umbes 6 trennipäeva, MLi sünnipäev koos Shootersi külastusega ja.. kindlasti leiab veel sada asja, mida ma ei jõua teha aga ikka teen.

Aitäh või midagi!

Vahepala.....

Ja täna on see päev, kus ma olen sama sõnatu  nagu see peaaegu tühi virtuaalne paberileht. By the way.. Every moment of this, sucks like hell!

Lestat 161

"... kuivanud ploomist ei saa enam ilusat puuvilja.. ja mina? Mida muud ma olen, kui kuivanud ploom! Tulevad uued ploomid, pirnid, õunad.. paremad, jah, magusamad. Mind näksib veel vaid mõni üksik kuivade puuviljade närija. " 

Väljavõte Ari Este päevikust.

Aastaid tagasi, kui kirjutamisega alustasin, kohtusin interneti põhjatutes avarustes Ari Estega. Sukeldusime julgete, noorte kirjandushuvilistena Poogendama.. Lugesin täna tema 2006. aastal postitatud blogisissekandeid ja mõistsin taaskord kui sarnased me mingil hetkel olime. Ma ei mäleta enam täpseid sõnu, kuid ta pidas stabiilsust ja mõningast õnneseisundit kirjanduslikus plaanis oma vaenlaseks. Nagu see oleks mingi põhjatu must auk, mis neelab tema inspiratsiooni viimase piisani kuskile kaugusesse kokku.. No ja krt võtaks, tal oli siis õigus....! Et, kuidas sa kirjutad luuletused kurbusest või hingevalust kui ise seda kogenud ei ole. Või, mida sa analüüsid tunnetest ja situatsioonidest, kui nendes viibinud ei ole? Mõningane segadus ja ebastabiilus, uuenduslikkus.. Võib öelda, et on hea! Mõistmine ja rahu pärast suurt eufooriat, on rohkem kui kulda väärt! Äkki see panebki mind särama? 

"Tasakaal ja rahu, neid sageli alahinnatakse. Inimesi meie ümber ja meid endid on justkui õpetatud, et kui me ei koge maksimaalset eufooriat, siis pole me justkui õnnelikud ja pole saavutanud parimat. - See pole nii. Tõeline õnnetunne peitub selles, kui tunned, et oled tasakaalus, tunned rahu. Kui tunned, et oled just praeguses hetkes ja ei mõtle ei tulevikule ega minevikule. Proovi endas see rahu leida, mine kallista tuult, paita varvastega rannaliiva või loe kõik tähed ja pilved üle. Leia tasakaal, see on kordades rohkem väärt kui piiritu eufooria. "

/Preili Jürgenson/

Enivei.. Kas sa sellisel viisil oled kunagi armastusest mõelnud? 

Mõtted artikli ja kogu selle filosoofia osas lähevad kindlasti kaheks... kui mitte kolmeks, neljaks. Vabaarmastus, vaba armastus.. Peaksin defineerima vabaduse ja seejärel armastuse. Olen kindlasti mõlemat kuskil varem teinud, seega loodan, et kui nüüd uuemad variandid välja käin, siis need varasematest suuremalt jaolt ei erine.. 

Armastus oma olemuselt peaks olema siiras, puhas tunne, seotud pühendumusega teisele inimesele, usaldusele tuginev ja vaba negatiivsetest emotsioonidest. Teoorias peaks armastuse puhul puuduma armukadedus, petmine igal tasandil ja soov, püüd teist inimest muuta ning omada. Kahe inimese vahel peaks kulgema piiritu ausus ja sundimatu soov üksteist õnnelikuks teha läbi täieliku enda, oma tunnete avamise. Armastus peaks olema nii julge, et sa ei karda haiget saada.. annad endale vabaduse käituda nagu teismeline ja lased ennast eufoorial läbi hetkede kanda, sest just nii koged ülendavaid tundeid, mida üheski teises seisundis ei koge.

Vabadus aga tähendab palju erinevaid valikuid ja õigust neid valikuid vastavalt oma tahtele teha. 

Vaba armastus - Minu jaoks tähendab see vabadust teha valikuid lähutavalt armastusest ja aususest, austusest teise inimese vastu. Vaba armastuse puhul räägitakse ka suhte vabadusest ehk ennast ei seota kellegagi klassikalisse paarisuhtesse.

Klassikalise paarisuhte puudumine ongi just see, miks paljud vabasse armastusse nii negatiivselt suhtuvad. Hetkega muutuvad kaks täiusliku sisuga sõna millekski, mida suurem osa inimesi ettegi ei taha kujutada.

"Armastamine sellises kontekstis ei tähenda siiski, et peame kõigega leppima, mida teine teeb. Vaba armastuse peamine tööriist on dialoog ja üksteise kuulamine, mille tulemusena tekib armastajatel alati valik – kas ma suudan ja soovin teise ootusi täita või mitte? Kui suudan / soovin, teen seda armastusest ja austusest lähtuvalt. Kui ei suuda / ei soovi, jääb teisele valik, kas jääda või minna."

Me elame ühiskonnas, kus on palju reegelid. Me ei teadvusta neid endale, kuid paljud neist reegitest, ootustest on meile juba sünniga kaasa antud ja sisse kodeeritud. See on ka põhjus, miks enamus inimesi ei suuda päris kindlasti vabas armastuses elada. Näiteks enamus inimesi soovib mingit sorti kindlust seoses teise inimesega. Vaba armastuse peamine katsumus on saada üle hirmust, et võid teise inimese armastusest ilma jääda lubades talle kõike, mida ta hing ihkab saada. Mina seda veel kõige suuremaks probleemiks ei peagi. Rohkem ärritab mind mõte sellest kui vabas armastuses eksisteerib valetamine või rääkimata jätmine. Mõlema tegevusega on muidugi klassikalise vaba armastuse reegleid rikutud, sest võetakse ju teiselt inimeselt ära dialoogi ja valikuvõimalus, ning austusest teise inimese vastu ei saa ju siis ka sõnakestki rääkida.

"Vabas armastuses kehtib ainult üks reegel – armastajad teevad või jätavad tegemata asjad ainult austusest ja armastusest lähtuvalt. Kui me lubame oma kaaslastel olla ja teha kõike (isegi teise inimesega magada), ei tee nad seda, sest nad armastavad ja austavad meid. Kui me aga oma kaaslast sellest keelame, ei armasta me teda enam, sest oleme kaotanud tema suhtes oma armulikkuse – jumaliku omaduse lubada teisel olla just see, kes ta on ja kogeda seda, mida ta vajab."

Ma pole võib-olla päris lõpuni pihta saanud, mis see vaba armastus on, kuid võin kindlalt öelda, mis ta minu arust ei ole. See ei ole enda kaitsmise viis või vahend. Ei saa eksisteerida armastamist, ilma oma hinge puudutada laskmata.. see, kes väidab, et on võimalik armastada ilma teist inimest ligi laskmata, pole ilmselgelt midagi armastusele ligilähedast tundnud. Vaba armastus ei saa minu arust olla ka ühepoolne.. ehk seda filosooiat peaks elama kõik osapooled. Mis taaskord toob meid selleni, et austusest teise inimese vastu sa räägid oma elufilosoofia kohe alguses ära, sest ainult nii saab tekkida dialoog ja valikuvabadus ka kaaslasele. Hetkel, millal sa kardad, et teisele inimesele su mõtteviis sobida ei pruugi ja omaarust sa säästad teda, tegeled sa klassikalise egoismi ja omastamisega, sest sinu aususe korral ta võib ju valida lahkumise tee.

Jõuan lõpuks selleni, kuidas mingi osa noormeestest ja ka naistest on tulnud välja pikkadest suhetest elu nautima. Mõned naudivad, mõned põletavad aga üksikud on nii terved, et armastavad vabalt. Sa võid ühes hetkes olla inimese vastu nii siiras, hoolitsev, tähelepanelik ja omamoodi aus kui tahes, kuid hetk, millal sa võtad teiselt inimeselt valikuvabaduse kasvõi läbi rääkimata jätmise, siis igasugune armastamine on siin välistatud. Nimetagem siis asju õigete nimedega: Oled klassikalisest suhtest vaba, teed, mis tahad (ehk rakendad egoismi ja lähtud eelkõige iseenda vajadustest), otseselt ei peta, sest pole ju suhtes, pakud endast nii palju ära, et näiliselt nagu armastaks aga hinge puudutada ei luba...

No, kuidas see tegelikult kõlab?
No hard feelings baby!
See kõlab nagu jura, millele oled ilusa nime pannud!

Aitäh!

Lestat 160

„Ma olin pisike 5-6 aastane plikatirs, väike sassis juustega murjam. Tulin üle karjamaa naabritüdruku juurest, ühes käes pisike punane märss ja pea oli mul kuklas nagu ühel printsessil ikka olema peab. Jõudsin oma karjuse äärde ja veendusin, et lehmad on laudas, mitte põllul (see tähendas, et elekter on välja võetud) ning sirutasin käed traadi üles tõstmiseks välja. Hetk hiljem olin siruli maas, kott kurat teab, kus.. ja hirmus vihane olin. Just, ma olin vihane, mitte kurb, õnnetu. Ma ajasin ennast püsti, otsisin koti üles, panin selle üle käe ja tatsasin rõõmsalt edasi ja kui ma ka hetk hiljem lehma sita sisse astusin, mõtlesin, et jala saab puhtaks pesta.”

Ma olen vahepeal 20 aastat vanemaks saanud aga viha on minus ikka sama palju kui viie aastases lapses. Viha, pettumus, solvumine - Need kohutavalt halvad ja negatiivsed emotsioonid ajendavad mind tegema liiga palju otsuseid ja tegusid, mida ma hiljem tihti kahetsen. Seda, et ma ka vahepeal midagi kahetsen, ma ei tunnista kunagi. Ma olen aastatega õppinud iseendale nii veenvalt valetama, et raske on teha vahet sellel, mida ma tegelikult tahan, mõtlen, tunnen ja sellel, mida ma arvan, et ma tahan, mõtlen, tunnen. Lisaks olen viimase paari nädalaga avastanud, et mõtete, tunnete ja tahte istutamine kolmandate inimeste poolt tundub ka võimalik. Ehk siis tekib kolm versiooni asjadest, olukordadest, mis tunduvad mingitel erinevatel etappidel täiesti ÕIGED. Hea küll! Let´s make it simple! Ma pean lõpetame endale valetamise ja vähem kuulama kolmandaid versioone.

Mul on hulk lahendamata ja lõpetamata suhteid.. tegelikult. Ma olen „shortcuttija”. Mõnikord tundub otsetee minu jaoks kordades lihtsam ja loogilisem kui mõni teine tee.. sest ega miski ei ole läbi enne kui kõik on öeldud, kõik on küsitud ja kõik on saanud mingi lahenduse, mis sobib kõigile osapooltele, mitte ainult minule, tolles hetkes. Ma olen kaua öelnud, mõelnud ja arvanud, et minu jaoks ei ole probleem oma elust kallis inimene välja visata mingitel põhjustel. Tegelikult on see probleem! Minuga on nii tehtud ja ma olen mingil arusaamatul põhjusel sama asja kordi ja kordi teistelegi teinud. 

Tegelikult tahaksin olla ikka see viie aastane tirts, kes arvab, et jala saab sitast puhtaks pesta.. mitte ei pea seda otsast lõikama!

Ilmselge on see, et ma teen alati seda, mida mina tahan. Ma ei kuula peaaegu mitte kunagi kellegi teise nõuandeid, sest ma oma arust alati tean, kuhu kõik asjad jõuavad. Ometi on iga uus päev, iga uus kogemus ja iga uus sõber täiesti ainulaadne ning paneb mind elule hoopis uue nurga alt vaatama. Olen kordi ja kordi kirjutanud, et inimesed minu elus on minu õpetajad ja püüan kõigile tagasi vaadates analüüsida, mida nad mulle andsid, selle asemel, et küsida: „Mida nad võtsid?” Tänu sellele suhtumisele, olen suutnud paljude asjadega leppida, mis elus ette on tulnud. Leppida niimoodi, et ma ei kahetse. Samas pean tunnistama, et on ka palju neid asju, mida ma kahetsen ja millega leppida ei suuda.. parandada mingeid vigu olen proovinud maksimaalselt ehk kahel korral, iga kord vastu näppe saanud ja siis edaspidi loobunud. Hoopis lihtsam on kohe alguses sitapead mängida, jätta endast tugev mulje ja teha mingeid radikaalseid otsuseid, mida üldse ei oodata. See on kogu loogika ja vastus küsimusele, mille üks sõber mulle hiljuti esitas ja ta küsis järgmist: „Miks sa hävitad enda ümbert kõige kallemaid inimesi?”

Laias laastus on kolme sorti inimesi, mis puudutab mistahes suhete lõpetamist. On inimesed, kes kasutavad venitamistaktikat, neid, kes kasutavad short cut´te ja neid, kes suudavad mingil imekombel sellise kuldse kesktee leida. Venitamistaktikast ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud. See on nagu lõputa õudus, mille nägemisest isegi kõrvaltvaatajal tihti süda pahaks läheb. Üks asi on selle taktika puhul alati kindel – jäetakse avalikult lahtiseid otsi ja võimalusi vana supi soojendamiseks. Ei ole konkreetset lõppu ega algust, piiridest ja „mul-on-kõrini-et-mulle-sisse-sõidetakse” mõõdupuust rääkimata.

Short Cut – See on siis see taktika, mida mina usinasti kasutan. Lihtne, konkreetne, kiire ja otsekohene – kõikide sidemete läbilõikamine. See on kõige toimivam taktika ever kui seda õigesti teha. Kui seda valesti teha (nagu mul ikka aeg-ajalt ette tuleb) siis jääb siia isegi rohkem lahtisi otsi kui venitamistaktika puhul. Konkurensitult kõige lollikindlam viis teha tohutult haiget nii iseendale kui ka teisele inimesele. Ometi on sellel viisil üks oluline pluss teiste ees.. kui on mingisugune suhe või suhte tasand, mis enam samas vaimus jätkuda ei saa, siis Short Cut on kindla alguse ja kindla lõpuga.

Ja ma tõesti ei oska öelda, milline neist kahest nüüd hullem on. Tean ma seda, et ma ei tahaks neid kumbagi kasutada. Ma tahaksin, et inimesed oleksid täpselt need, keda nad väidavad end olevat ja teeksid täpselt seda, mida nad väidavad end tegevat. Inimesega sõprussuhte alustamine võtab aega.. kui palju? Mõne inimesega sõbruned nädalaga, mõnega kuuga ja mõnda hakkad alles aastaga alles nii palju usaldama, et saad öelda „Sõber”. Mõne erilise inimesega tekib side kiiremini ja võid mõne nädala möödudes öelda „Special Friend”. Miks võtab sõpruse üles soojendamine aega kauem kui tunni? Aga selle sama tugeva, erilise tunde oled nõus tühise kuue minutiga kuu peale saatma? Jep, ma tean.

Jätkub...

Lestat 159

Jan Struther (Joyce Anstruther), 1901-1953 - Isiklikud arvamused loovad avaliku arvamuse. Sellepärast on omaenese arvamine, isiklik käitumine ja eravestlus tähtsad.

Võib-olla on see üks põhjustest, miks ma ei saa suud õigel ajal kinni panna. Kui mind miski häirib, pean asja alati ära klaarima. Klaarimine ei ole enamasti millegi kinni mätsimine, pugemine ega muud selle taolist. Enamasti väljendub see oma arvamuse jõulises väljendamises. Meil igal ühel on õigus omale arvamusele, olen sellega 100% nõus. Üks asi, mida ma aga silmaotsaski ei kannata, on arvamuse kujundamine selle põhjal, mida keegi teine ütleb. Nii kedratakse „oma“ arvamust üldsusele edasi ning heidetakse varju paljudele väga headele asjadele. 

Olen varemgi kirjutanud, et edu saavutamiseks on laias laastus kahesuguse mõtlemisega inimesi. Umbes 90% neist käitub ühesuguse mustri järele ning erilist erinevust nende inimeste vahel tegelikult ei eksisteeri. Põhilised tunnused:

  - Edukate asjade tegemine ei ole kunagi nii-öelda „nende jaoks“

 - Kõik uus ja edu toov on nende jaoks juba negatiivse hoiakuga eemale tõugatud, nad on suletud    võimalustele

  - Kõik, kes teevad edukaid asju ja mõtlevad positiivselt, on üliinimesed või peetakse neid imelikeks

  - Kui edukaid peetakse imelikuks, tuleb sellest kõigile rääkida

Ülejäänud 10% tõesti teevad asju teistmoodi. Või vähemalt mõtlevad midagi teistmoodi teha. 2% neist on üliedukad ja maailma tipp. Nende põhilised tunnused:

  - Avatud mõtlemise ja hoiakutega, sest kunagi ei tea, millise nurga peal võib oodata edu, hea võimalus

  - Raha olemas olu suurus ei sõltus sellest palju seda sisse tuleb või palju kokku hoiad, vaid sellest, kuidas sa  seda kasutad ja kulutad

  - Positiivsed, särasilmsed ja äärmisel entusiastlikud 

On öeldud, et geniaalsuse ja hulluse vahel on üsna õhkõrn piir. Olen sellega samuti nõus. Sellepärast tundubki see 10% inimesi natukene perverti-ahistajat-imelikku tüüpi ka olevat. Ta ju teebki asju teistmoodi ja jääb vähemasti meelde. Ma ei püüa võidelda tuuleveskitega, kuid kõik, mis puutub isikliku arvamuse avaldamisse või väärarvamuste korrale kutsumisse, siis ma seda ka teen. See poleks siis ju vastasel juhul mina ja maailm, milles elan, ei oleks ka minulik.

Aitäh!

Lestat 158

Howard Arnold Walter, 1883-1918

Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.

Inimesi on lihtne usaldada ja nendele hingelt kõike ära rääkida. Raske on aga hiljem avastada, et oled rääkinud liiga palju. Me kõik teame seda igivana soovitust, mille kohaselt ei tohi usaldada mitte kedagi peale iseenda. Ometi tõukab miski kummaline tunne meid jutusoonele, mille abil edastame teistele informatsiooni oma tunnetest, mõtetest ja salajastest hingesoppidest toome päevavalgele iga saladuse. Ma ei ole mõelnud, milleks seda kõike vaja teha on. Milleks siis?

Inimene on mõtlev, analüüsiv ja järeldav olend. Seda kõike saab muidugi üksinda teha, kuid paljud inimesed leiavad, et viha, kurbuse või pettumuse puhul on vaja oma tundeid kellegi kolmandaga jagada.  Kõik see jagamise teema kehtib ka positiivsete juhtumiste, emotsioonide puhul. Siis saadakse kinnitust oma tegudele, tunnetele või pannakse kõrvale mõni nõuanne, kuidas ja millega oma elu perse keerata! Just nimelt. 

Olen jõudnud arusaamisele, et inimesed ei tohiks muutuda liiga lähedaseks. Eriti, mis puudutab negatiivseid emotsioone. Elu on palju ilusam kui ei pea hoolima võõrastest inimestest, vaid oma perest ja kallimast, lastest. Ma ei soovita sõpru hüljata, kuid piirid enda ja sõbra vahel peaksid olema lihtsad ja vajadusel ranged. Tekib vähem probleeme, valesi arusaamasid ja pettumust.

Kunagi lugesin ühte naljakat raamatut, kus õpetati, kuidas inimestele närvidele käia. Seal seisis selline lause: Vali välja üks inimene ja räägi talle kõiki oma probleeme. Kuigi see raamat pidi õpetama niiöelda halba eeskuju, siis mina leidsin, et selles jutus on iva sees. Pole kunagi hea kui jutustad oma elulugu kõikidele inimestele, kes natukene head tunduvad. Teatud ülbus, kinnisus, salapära ja mõtlikkus teeb inimesest isegi selgemini mõistetava inimese, kui on seda meeletult jahvatav kuju. Lõppude lõpuks pead oma eluga edasi elama ise. Ükski nõuanne ei saa sinu elu paremaks ega halvemaks muuta.

Aitäh!

Lestat 157

„Vingumine on edasiviiv jõud“ ütleb minu ämm alati. „So true and still so fucking unbelievable!“ ütlen mina.

Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks on vaja endale sisendada tunnet ja teadmist.. ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei oska, ma ei jõua.. ja siis ikkagi kõike viitsida, tahta, osata ja jõuda. Mille jaoks on vaja seda vahepealset motiveerimise etappi läbi elada kui võiks kohe teha?! Siin kohal on inimese programmeerimisega midagi kohutavalt nihu läinud.

Viimasel ajal tunnen ennast väsinuna. Päevad, mida ma tööl ei veeda, on tihedalt tegevust täis, ilma et see kuidagi mu enda planeeritudki oleks. Poodlemine on jõulude ajal ju selline vastik ja tüütu tegevus (minu jaoks), mis röövib mitu-mitu kena päeva. Need vabad päevad, mis järele jäävad on täis koristamist (heal juhul) ja söögi tegemist. Päris aus olles.. mu viimase aja väsimus on ilmselt vaimne ja halvab mind igal ajal. Kodus, sellel ajal kui peaksin usinasti ärkama, magan õndsalt paar tundi üle. Algab ahelreaktsioon, mille peatamine tundub võimatu. Voodist välja loivanuna tunnengi ennast konkreetselt loivajana. Õhtuni välja kuni järgmisse päeva!

Koristamine ei ole enam koristamine, vaid asjade ühest nurgast teise tõstmine ja söögitegemine on tüütu kohustus ega paku erilist naudingut. Mitte-millegi tegemine ei tohiks väsitada, kuid iga päev on just kurnatus see, mis mind aina rohkem pikali surub. Kõige magusam aeg on see, mis kulub sooja teki sees lamamisele!

Siiski saabub mingi aeg, kus enam ei ole aega, et sedamoodi edasi loivata! Siis võtan ennast kokku, teen asjad ära ja võib-olla isegi kuradima hästi. Täpselt nii nagu sina, sina ja sina ka mulle kinnitanud olete! Kuigi kõige nõmedam asi, mida loivajale öelda, on: „Ma usun sinusse ja sa saad hakkama, sest sa oled tubli!“ Ma ei tea, miks see nii on aga seda ei taha ükski loivaja kuulda. See lause tundub nagu mingisuguse alibina, kuid tegelikult ei ole seda. See lause ei tee ühtegi asja minu eest ära aga kui piisavalt palju seda lausuda, võib selline mulje iseendale jääda, et äkki raisk ikka teeb küll!

Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad.

Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam.

Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,

terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel.

Põhja-Tallinn - Meil On Aega Veel

http://www.youtube.com/watch?v=OYDTVepKHg0

Aitäh!

Lestat 156

Sometimes we wish something so bad, that it almost makes us cry, when we don´t get what we need. You must wish and believe so hard that things are going to happen?! Almost! Actually you have to do what you wish.

Love the life you live, live the life you love.

Sul on eesmärk, unistus, soov! Mida sa teed? Sa paned paika tegevusplaani, kuidas oma teekonda alustada, sellel kulgeda ja kohale jõuda. Oled valel rajal, muudad midagi. Mõned inimesed kurdavad pidevalt, et nad ei saa kunagi, mida nad tahavad. Ükski nende soov ei lähe täida ja kõik eesmärgid lähevad vett vedama. Miks, te küsite?! Seda peate iseendalt küsima. Aga, miks siis?!

Väikesed lapsed peavad juba oma varajastel eluaastatel seisma silmitsi raskustega. Õpi käima, õpi rääkima, õpi sööma, õpi seda ja toda. Ma ei tea kui palju te olete väikeseid jõnglasi jälginud, kuid nad oskavad imehästi õppida, matkida, meelde jätta. Nad ei tea midagi keeldudest, käskudest, rahast, võimalustest, häbist, kuid unistada oskavad nad 10 täiskasvanud mehe eest, ilma et keegi seda õpetama peaks.

Siis tulevad täiskasvanud oma niinimetatud reaalsusega. Mõne täiskasvanu peas tiksub realiseerimata unistus, mida ta süstib oma lapsesse. Vaadake näiteks sportlasi, kes suure tahte ja tööga saavutavad enneolematuid tulemusi. Keegi ei mõtle sellele, et kõige selle taga on suur soov ja unistus. Enamasti on see juba vanemate unistus ja toetamine, mis neid esimesele treeningule paneb ja ebaõnnestumiste puhul edasi liikuma julgustab. Enamasti nende inimeste mõte on vaba igasugustest eelarvamustest ja nad teavad, et võivad saavutada kõike, mida soovivad.

Palju suurem hulk täiskasvanuid valivad elamiseks teise viisi. Elatakse käskude, reeglite ja ette antud elu järele. Unistused on võib-olla neilgi olemas, kuid puudub ergutus, enese tugev soov ja tahe neid realiseerida. Tegelikult nad arvavad, et neil ei ole piisavalt raha, aega, õigeid tuttavaid ja üldse sündisid nad valel ajal valesse riiki, kus kõigis nende probleemides on süüdi poliitikud, kehv majandusseis ja näiteks vihmane ilm.

Nende kahe äärmuse vahel on veel midagi peale unistamise oskuse. Harjumused. Need, kes tahavad saavutada ja saavutavad, teevad midagi teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Sportlane ei käi ainult korra nädalas jooksmas, vaid jälgib nädalate, kuude ja aastate viisi teatud kindlat režiimi. Enamus inimesi oleksid võimelised palju rohkemaks kui nad arvavad. Harjumused on need, mis teevad meist erineva võimekusega inimesed.

Oma harjumuste orjaks saada on palju lihtsam kui oma harjumusi ümber kujundama hakata. Seega peaks väga ettevaatlik olema, et juba õigel rajal olles, ei libastuks ega langeks samasse seisu tagasi.

Ma arvasin, et kui mul on unistus siis ma ei pea ennast muutma, ainult oma mõtlemist. Alles hiljuti sain aru, et unistades millestki natukene erinevamast kui ülejäänud 90% inimesi, pean muutma iseennast ja oma harjumusi. Alustades hommikusest ärkamisest, mõtlemisest, hingamisest, lugemisest, arenemisest. Kõik peab muutuma selleks, et tulemus saaks olla erinev teiste omast.

Ma arvan, et ma ei pea unistama asjadest, mille jaoks mul on olemas põhjus. Unistama peaks asjadest, mille jaoks on olemas võimalus. Ja võimaluse leiab igaüks kuskilt kui ta teeb otsuse, et soovib muuta oma harjumusi selleks, et tulemus oleks teistsugune.

Aitäh!