„Vingumine on edasiviiv jõud“ ütleb minu ämm alati. „So true and still so fucking unbelievable!“ ütlen mina.
Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks on vaja endale sisendada tunnet ja teadmist.. ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei oska, ma ei jõua.. ja siis ikkagi kõike viitsida, tahta, osata ja jõuda. Mille jaoks on vaja seda vahepealset motiveerimise etappi läbi elada kui võiks kohe teha?! Siin kohal on inimese programmeerimisega midagi kohutavalt nihu läinud.
Viimasel ajal tunnen ennast väsinuna. Päevad, mida ma tööl ei veeda, on tihedalt tegevust täis, ilma et see kuidagi mu enda planeeritudki oleks. Poodlemine on jõulude ajal ju selline vastik ja tüütu tegevus (minu jaoks), mis röövib mitu-mitu kena päeva. Need vabad päevad, mis järele jäävad on täis koristamist (heal juhul) ja söögi tegemist. Päris aus olles.. mu viimase aja väsimus on ilmselt vaimne ja halvab mind igal ajal. Kodus, sellel ajal kui peaksin usinasti ärkama, magan õndsalt paar tundi üle. Algab ahelreaktsioon, mille peatamine tundub võimatu. Voodist välja loivanuna tunnengi ennast konkreetselt loivajana. Õhtuni välja kuni järgmisse päeva!
Koristamine ei ole enam koristamine, vaid asjade ühest nurgast teise tõstmine ja söögitegemine on tüütu kohustus ega paku erilist naudingut. Mitte-millegi tegemine ei tohiks väsitada, kuid iga päev on just kurnatus see, mis mind aina rohkem pikali surub. Kõige magusam aeg on see, mis kulub sooja teki sees lamamisele!
Siiski saabub mingi aeg, kus enam ei ole aega, et sedamoodi edasi loivata! Siis võtan ennast kokku, teen asjad ära ja võib-olla isegi kuradima hästi. Täpselt nii nagu sina, sina ja sina ka mulle kinnitanud olete! Kuigi kõige nõmedam asi, mida loivajale öelda, on: „Ma usun sinusse ja sa saad hakkama, sest sa oled tubli!“ Ma ei tea, miks see nii on aga seda ei taha ükski loivaja kuulda. See lause tundub nagu mingisuguse alibina, kuid tegelikult ei ole seda. See lause ei tee ühtegi asja minu eest ära aga kui piisavalt palju seda lausuda, võib selline mulje iseendale jääda, et äkki raisk ikka teeb küll!
Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad.
Meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam.
Et ma tean mida teen, kuid ei tea, millal teen,
terve elu teen veel, kõige jaoks on aega veel.
Põhja-Tallinn - Meil On Aega Veel
http://www.youtube.com/watch?v=OYDTVepKHg0
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar