laupäev, 18. oktoober 2014

Les

“This life is what you make it. No matter what, you're going to mess up sometimes, it's a universal truth. But the good part is you get to decide how you're going to mess it up. Girls will be your friends - they'll act like it anyway. But just remember, some come, some go. The ones that stay with you through everything - they're your true best friends. Don't let go of them. Also remember, sisters make the best friends in the world. As for lovers, well, they'll come and go too. And baby, I hate to say it, most of them - actually pretty much all of them are going to break your heart, but you can't give up because if you give up, you'll never find your soulmate. You'll never find that half who makes you whole and that goes for everything. Just because you fail once, doesn't mean you're gonna fail at everything. Keep trying, hold on, and always, always, always believe in yourself, because if you don't, then who will, sweetie? So keep your head high, keep your chin up, and most importantly, keep smiling, because life's a beautiful thing and there's so much to smile about.”
Marilyn Monroe

Oli üks neljapäev

Täpselt sellisena ma oma tänast päeva ette kujutasingi.... magan kuradima 14.00 välja, tuigun veekeetja juurde, et teha kuradima kohvi ja praadida kuradima muna. Pärast seda kerida kuradima valge planki sisse ja vahtida kuradima mõttetut filmi telekast, kus depressioonis naine ei tea, mida oma kuradima eluga peale hakata ja süüa neid kuradima magusaid draakonikomme, millest ma ei tohiks undki näha. Vahepeal on asi nii hulluks läinud, et telekava on tiksunud "Vaprate ja ilusate" peale.. Brook on taaskord abiellumas, seekord kellegi Billiga ja üllatus, üllatus, ilmub välja Ridge, röövib pruudi ja nad sõidavad helikopteriga taaskord oma õnnele vastu. Aga piloot on Billi käsilane ja hetk hiljem lendab Ridge kopterist alla nagu pudrukuul :D Jah, see on see päev, mida ma kurat võtaks.. eile ette kujutasin.

Tegelikult on ikka natukene naljakas ka :)

Eile oli natukene teistmoodi õhtu. Jamsession Genialistide klubis. Ma olen seal varem käinud ja iseenesest nagu meeldib see koht aga ma vist olen liiga palju muutunud, et sinna sisse sulanduda nagu varem. Snoobistunud või midagi! Püüdsin kodus leida midagi, mida selga panna. Teadsin, et väga pingutama ei pea, sest seal on kõik sellised "leidsin oma kõige kantuma kampsuni tüüpi" inimesed. Mitte, et selles midagi halba oleks aga... mul lihtsalt ei ole nii karvast kampsikut! Pealegi on mul kodus šampoon, millega pead pesta, hari millega juukseid kammida ja natukene meiki, millega sinised silmaalused ära peita. Valmis snoob noh! Aga see kõik puudutab välimust ja on täiesti ebaoluliselt pinnapealne jutt!

Sisuliselt olid inimesed toredad ja muusika oli ka väga lahe! Alguses mõned sooloartistid, nende hulgas Jake, kelle lauluoskuses ma tõsiselt positiivselt üllatusin. Hoolimata sellest, et ta haige oli, kõlas hääl mõnusalt ja vähemalt mina tundsin, kuidas ta igasse lausesse oma hinge sisse pani ja laulu enda omaks tegi. Jah, seda kuulaks veel. Lisaks veel poistebänd, kelle rõõmuks Scarletiga natukene elavamaks muutusime. Kokkuvõttes oli täiesti omanäoline ja lahe õhtu!

Põhimõtteliselt ma tahan sinna jõuda, et mul on vedanud oma ümber olevate inimestega. Mul on fantastilised Parima Naised, kellest vähemalt ühel on alati aega mind kuulata, lohutada, minuga koos rõõmustada ja lollusi teha.

Ja oli üks reede

Täna on kõik hoopis helgem. Got my energy back! Avasin silmad hommikul ja mõtlesin, et üks trenn oleks asjakohane. Voodist sõnum trennitsõpsule Sirtsule ja plaan paigas. Viimased kaks kord ei ole trennis üldse hästi läinud. Ühel korral olin liiga ärritunud, et midagi teha suuta.. ja teisel korral olin ärritunud, et midagi teha suuta. Mõlemal korral siis kerge kohalviibimine jõusaalis ja sellega üldjoones tegevus piirduski. :D Enivei, täna olin täitsa tsill ja andsin endast maksimumi. Pean tunnistama, et kõik kohad on juba praegu sigavalusad ja järgmisel päeval läheb alati hullemaks. Kuidas see kõlaski.. "If it does´nt hurt, it does´nt work?"

Ma olen ikka öelnud, et "If you can´t handle things.. leave it!" Ja mina täna ikka sain hakkama. Ei olnud üldse nii "awkward" nagu ma ette kujutasin. Lihtsalt naljakas tundub inimesega mitterääkimine kui tema peale vihanegi ei ole. Vaatad otsa ja saad nagu aru ka, mida ta mõtleb aga sinna see asi jääbki, sest sa ju panid piirid paika noh.. ja süüdistada pole ka peaaegu mitte kedagi. Lihtsalt veider on aga tahaksin, et ei oleks.

Ja tahaksin veel paljusid asju.. näiteks aidata kõiki inimesi enda ümber. Neid, kes abi vajavad.. neid on liiga palju. Ma olen nagu käsn, mis endasse kõikide inimeste mured, rõõmud imeb ja siis pärast mind pigistatakse kuivaks kuna ma tilgutan kõik kohad täis.. aga keegi ei pese mind kunagi puhtaks ja mingi jama koguneb mu sisse ja... plahvatan nagu Härra unes nägi. Viimasel ajal tunnen, et trenn on veel ainukene koht, kus ma ennast laadida saan. On veel mõni inimene, kellega rääkida aga kuna need inimesed on naised, siis nad ei tegele probleemide lahendamisega nagu mehed.. vaid jagavad oma samalaadseid kogemusi või kannatavad hoopiski ise käsnaefekti käes ja energiavampiirlus laieneb.

Põhh :)

Algab maraton: 5 tööpäeva, 4 koolipäeva, 3 tööpäeva. Nende sees umbes 6 trennipäeva, MLi sünnipäev koos Shootersi külastusega ja.. kindlasti leiab veel sada asja, mida ma ei jõua teha aga ikka teen.

Aitäh või midagi!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar