Les 2

Jalutasin täna liigagi tuttavat teed pidi MLi juurde ja mõtlesin, et mis siis kui minu teooria tulemiste, lahkumiste, lõpetamiste ja alustamiste kohta ei peagi paika nii nagu need üles ehitanud olen?! Mis siis kui asjad lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi olulise eesmärgi või põhjuseta? Ja, mis siis kui me ei peagi midagi õppima, kogema, saavutama ega mõistma?! Mis siis kui kõik lihtsalt kulgebki oma rada ja asjad ei loksugi paika, vaid asjad lihtsalt on nagu on?! Ja, mis siis kui olen asjade tõlgendamiseks justkui oma mõistukeele välja mõelnud aga samas ainult mina ise räägin seda keelt?!

Ma elan kasti sees, millel on kolm akent (üks põhja, teine lõuna poole ja kolmas katuseaken); uks, tuhande keerulise sisenemiskoodiga ja siin on vähe ruumi. Mis siin toimub? Põhja poolsest aknast näen alati seda, mis mind vihastab, kurvastab, ärritab, nutma ja pettuma paneb. Lõuna poolsest aknast näen naudinguid, sõprust, usaldust, austust, ausust, naeru, saavutusi, rõõmu, innustust, õnne. Olenevalt sellest, kuhu aknasse vaatan, on kastis, kas lakkamatu torm või sillerdav päike. Ma ei ole oma kastis üksi, siin on need, kes ukse koodi lahti on muukinud. Mõnel on selleks kauem aega läinud, mõnel rohkem, mõnel on see lihtsamalt, mõnel raskemalt läinud. For sure.. kõik nad on seda väärt olnud mingil hetkel! Kõik nad teavad, et on kaks suunda.. tulla sisse või minna välja. There`s now highway! Et nagu sõelud edasi-tagasi, viskad aknast rämpsu välja ja samal ajal teed näo, et pole midagi sellist teinud. Kõik kastis olevad teavad, mis toimub, sest ruumi on vähe.. kui keegi otsustab segaduse tekitada, visatakse ta välja või sunnitakse vabatahtlikult lahkuma. Sometimes I mess It up, but be real.. It´s my space, I will never go away!

Mu vana teooria ütleb, et ei tohiks kedagi võõrast ja esmapilgul väärt olevat sisse lubada. Kood peaks keerulisem olema, mitu lukku peaks olema! Täna alustan uue teooriaga. Mu kastil on kaks akent, üks põhja teine lõuna poole. Põhjapoolse akna katan roosa teibiga kinni, nagu kõikide mittemeeldivate asjadega päris elus ikka. Keeran näo lõunapoolsesse aknasse ja võtan vastu päikesepaiste. Kõik, kes on põhjapoolse akna taga, teavad, et olen „just around the corner“. Tuleb lihtsalt paar sammu astuda, eksole!

Kui ma nüüd vana tuttavat teed pidi tagasi jalutan, siis värvin roosaks pingid, muru seal puu all ja müüri tee ääres, kohvi laigu laste mänguplatsi kõrval, kallistustuse maja nukas, hõbedase ratsu maja ees, šokolaaditordi mälestustes, taeva ja päikese ka..

Aitäh!