Lestat 155

Sebastian Barry - Lõpuks on maailm tõesti ilus ning kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.

(“Salajane käsikiri”, 2008)

Periood, kus nii-öelda õnnelikult ringi tatsata saab, on ütlemata lühikene. Sellega on täpselt nagu lisarahaga. Saad 30 eurot rohkem preemiat, siis kannad kogemata selle 30 eurot hoopis üüri eest ette. Või saad ühe järelmaksu makstud ja avastad, et sinu vajan-enne-surma-palju-asju-milleta-elada-ei-saa-kogu vajab veel ühte täienduskaupa. Õnn samamoodi ei kogune ega jää üle. No ei ole nõme?

Ma teadvustasin endale täna, et ega ma midagi vingumisega paremaks ei muuda. Selleks, et miski paika loksuks, on vaja kuradima looma moodi rabeleda. Üks mure vähem. Tänu inimesele, kes viimasel ajal tõesti on hoolinud, sain praktika koha. Elu on õpetanud, et hõisata ei tasu enne allkirja saamist. Pöidlad pihku ja varbad suhu! :D Jeei!

Dilemmat tekitab nüüd seegi, et ilmselt oleks võimalus sooritada praktika veel teiseski kohas, mis samuti tundub hiiglama põnev. Peab võtma mõtlemise aega! Oeh!

Ma olen iseendaga sisemises võitluses. Olen üldjoontes rahul selle tööga, mida ma teen. Kuigi.. aus olla, siis selle töö jaoks ei ole vaja olnud õppida kahte eriala ja omandada kõrgharidust?! Ühiskond oma jaburate eeldustega nõuab kindlasti selgitust: „ Milleks oli siis seda kooliteed vaja, kui ikkagi oled klienditeenindaja?“ Enamuse jaoks isiklik areng või sisemine kasvamine ei ole VÄÄRTUS. Küsimust tekitab seegi, kas kellegi kutsumus saab olla kvaliteetse teeninduse pakkumine peaaegu olematu palga eest. Jah, Eesti mõistes, naise mõistes.. ei saagi ma nii vähe palka. Kas sellest piisab aga ka tulevikus, pere kõrvalt, enese suure mina kõrvalt?!

Muidugi unistan ma millestki suuremast. Hea meelega ühendaksin müügi- ja sekretäritöö. Veel suurema unistusena kangastub mu silme ette isiklik väikefirma, mis teeb koostööd teistega. Palju asjaajamist, palju isiklikku ja erialast arenemist. Ometi olen teadlik ka sellest, et see tekitab samamoodi stressi, pinget, muresid.

Igavene küsimus: „ Kas ma üldse valisin oma elus õige tee?!“. Võib-olla oleksin pidanud valima midagi kultuursemat, kunstilisemat, loovamat, sügavamat.. sest kes minust realisti tegi? Ma pole päris kindel, et keegi üldse seda tegi. Samas on nüüd natukene hilja avastada, et olen veidi valesid asju õppinud. Tuleb sellest olemasolevast need lemmikud välja otsida ja õppida nende valdkondadega elama.

Peab lootma, et lõpuks on maailm tõesti üks kena paik.

Aitäh!

Lestat 154

Sa võid kaevata erinevates kohtades, kuid igaüks ütleb sulle, et kaeva sügavalt. Ükskõik, kus sa ka ei kaevaks, kaeva sügavalt, pole mõtet kaevata pool meetrit kümnes kohas. Usu, mine sügavusse ja ei ole kahtlust, sa saavutad. (Sri Sri Ravi Shankar)

 

Kui ma neli aastat tagasi oma erialaõpinguid alustasin, ei olnud mul aimugi, kuhu ma välja jõuan. Pärast gümnaasiumi hakkas minus kasvama õppimise pisik, mis nüüdseks on lausa viiruseks arenenud. Kaks aastat ühte eriala, täienduseks kaks aastat teist eriala ja nüüd 1 aasta ja oodatud rakenduslik kõrgharidus peaks käes olema.

 

Minu toodud tsitaadi põhjal võiks järeldada, et ka mulle on kõik alati öelnud, et kaeva sügavalt ehk liigu edasi ja tõuse kõrgemale. Ei, mitte kõik ja mitte alati, ei ole seda soovitanud. Pigem on inimestel raske mõista, miks peaks ennast pidevalt arendama ja õppima?!! Mina tean. Ma näen, et see, kes on kinni oma olevikus, mis iga päevaga muutub minevikuks, on oma arengus ummikseisus. Minu väljavaade see igatahes ei ole. Seega ütlen minagi, et kaevama peaks ja aina sügavamale.

 

Esimene sessioon uues koolis ei olnud ootuspärane. Meid oli varasemalt ettevalmistatud suureks koormuseks, lugemiseks, rasketeks eksamiteks jne.. Õigemini meile üritati seda suusõnaliselt kinnitada. Reaalsus jõuab kohale aga alles siis kui see päriselt kohal on. Mõned õppejõud kõlasid nagu ei räägiks nad eesti keeles vaid mingis tundamatus, veel avastamata keeles. Raamatuid peab tõesti lugema hakkama. Tundub, et abi pole viilimisest ja kokkuvõtete lugemisest. Enam ei ole õppimine pelgalt õpetaja ärapetmine, vaid iseenda harimine, asjast arusaamine ja oskamine.

 

Mulle isegi meeldib see uus olukord, kuid natukene on see hirmutav ka.

 

Esimene nädal meie nelja jaoks oli kõike muud kui ootuspärane. Oleme täiesti erinevate iseloomudega. Kindlasti oli kõigil väike värin ja hirm sees, kuidas 5 päeva üksteise kiikse taluda. Nädalale tagasi vaadates, tundub, et saime üsna kenasti hakkama.

 

Kui endast natukene rääkida... endiselt ei suuda ma mingites situatsioonides kontrolli teistele anda. Tahan ennast võõras kohas tunda võimalikult koduselt, seega ümbritsen ennast tegevustega, mis kõige rohkem kodus olemist meenutavad. Mis puudutab abi vastu võtmist.. ilmselt on see midagi, mida isalt üle olen võtnud. Pigem teen asjad ise ära kui hakkan abi mitmekordselt küsima. Mulle meeldib kui mind ümbritsevad on minuga ühel lainel ja haarvad mu soove, mõtteid, tundeid lennult. Mulle ei meeldi kedagi käsutada, suunata ega delegeerida. See puudutab neid asju, millega ise hakkama saan. Tööl olles, kus meeskonnatööl on suur väärtus, olen ilmselt 100% teine inimene.

 

Paratamatuna tundub ka see, et olles võõraste inimestega nädal aega koguaeg koos, muutun ma kuidagi närviliseks. Mingitel hetkedel on raske mitte nähvata või koguaeg naeratada. Ikka tahaks oma emotsioonidega üksinda olla. Õnneks on nädal täiesti piisav selleks, et üksteisega enamvähem kenasti läbi saada.

 

Oeh.. :) ees on põnev uus kooliaasta!

 

Aitäh!

Lestat 153

Ma tunnen, et kui ma olen mõnest inimesest täielikus eufoorias, siis tuleks mind sulgeda kuuks kuni kolmeks kambrisse. Ma ei pea silmas üldse füüsilist ruumi vaid pigem piiranguid rääkimisele ja avameelsusele. Fakt on siiski see, et inimesed ei ole kunagi nii ilusad ja head kui nad välja paistavad. Miskipärast on alati kellegagi tutvust alustades see müüt, inimesed on nii ilusad ja head, eelduseks. Jah, minu puhul. Ma ei tea, kuidas ma suudaksin inimesse erapooletult suhtuda ja teda tundma õppida kui ma ennatlikult teda paheliseks peaksin. Siis ma ei oleks algusest peale aus ega lähtuks reaalsusest?!!

Ometi kerkib probleem aeg ajalt esile. Vaatan ennast ja mõtlen kohe marusügavalt! On minus midagi, mida ma valetanud olen. Oma olemuse kohta?!! Eraldi teema on muidugi see, kuidas ma teistele tundun.. Inimeste ootused on erinevad ja nende petmine on mõnikord paratamatu. Räägime parem sellest, mida ma räägin.

Ma kannatan kriitika välja, ilma et ma peaksin seda halvaks kohtlemiseks. Kuigi kritiseerimine on selline asi, mida väga vähesed inimesed teha oskavad. Minu arust peab kriitika olema aus, otsekohene, konkreetne. Selles peab sisalduma seletus, põhjendus ja õpetussõna. Kellelegi tagaselga kirumine, mis pärast avalikkuse ette ujub ja sinu poolt suusõnalise kinnituse saab, ei ole kellegi kriitika. Huvitav, et ma seda varem niimoodi lahti ei ole mõtestanud! Kohe väga huvitav!

Igatahes otsekohesus ja kriitika taluvus. Kaks kindlat märksõna minu kohta, mis peavad paika. Ma olen isegi selle seljatagant-väljaujuva-pasarahe ära kannatanud ja midagi õppust võtnud. Kuidas sinuga on?

Lubadus. Kus maalt sina pead lubaduse, lubamise teostamist väärseks? Minu ja enamuse mu sõprade puhul algab see piir juba kuskilt väga väga minimaalsest nii-öelda väärtusest. Oi, kuidas ma ei kannata inimesi, keda ei saa oma plaanides usaldada. See on just usalduse küsimus, sest ei saa olla altvedamist ainult ühes sektoris. Kuna ma olen nii tark ja tean kõike, siis panen selle teema lukku.

Võib-olla need ongi peamised asjad, mida ma enda puhul rõhutan ja tähtsaks pean. Ma ei jõua kõikide kutsumiste peale külla, välja ja lohutama. Küll on aga minu kodu uks avatud ja ootan huviga, kes sealt sisse lipsavad. Kahjuks kasutavad seda võimalust vähesed. Kes teab, milleks see siis hea on?! Võib-olla näitab seegi siis ühtteist minu või mu sõprade kohta.

Ja ringiga tagasi eufooria juures. Mind on kerge mingiks ajaks ära lollitada või siis vaimustada. Õnneks ma ei ole klappidega hobune ja seepärast näen ma selle suure vaimustuse varjus tondid varem või hiljem ära. Kahju ainult, et eufoorias olles on saanud nii palju kiidusõnu jagada! Seda pole nii mõnigi tegelikult ära teeninud. Ma pole kindel, ka selles, et vaimu ja ego toitmine komplimentidega sellisel puhul positiivne tulemus oleks.

Otsin siis kambrit, kuhu sulguda!

Aitäh!

Lestat 152

Go with the flow!

Well.. Ma olen enamasti nagu kala! Siplen voolule vastu. Nii tundub teinekord õigem. Lihtsam mitte, Ei! Miski toob mind ikka ja jälle kirjutamise juurde tagasi. Öelda oleks palju ja paljudele. Mõtlesin, kas asjad juhtuvad minuga selleks, et oleks, millest kirjutada? Või juhtuvad asjad selleks, et ma kirjutaksin? Sest alati on nii.. kirjutan, kirjutan, kirjutan.. siis on vaikus.. kuni ilmub muusa või ajendab kirjutama mõni eriti nõme situatsioon. Võib-olla seekord on põhjus olemas mõlemas?!!!!

Hommik algab raskelt! Päike kütab paneelmaja seina nagu täis topitud ahi kesktalvel. Hingata on raske, sest õhk on kuidagi paks. Miski ei tundu õigem kui veeta päev logeledes ja linna peal tsillides. Pärastlõunal olen õhtuse outfiti juurde leidnud sobivad retuusid. Job well done! Kuid juba miski kripeldab. Kui olukord pole minu kontrolli all, läheb kindlasti midagi nihu. Võib-olla peaks ettepaneku tegema, et mulle ei pakutaks kokkusaamise variante kui on võimalus, et ei suudeta mitme meeldiva vahel valida?! Õnneks olen ka mina ettenägelik ja plaanist B sai A ja täiustumine toimus lausa iseenesest.

Kulgesime mõnusa pundiga Emajõe äärest sillani ja sellest üle kesklinna. Blondile ja Edile pakkus kõvasti pinget mulle tähelepanu pakkumine, sest olin ju tõesti nii üliedev tol õhtul. Kuid ikkagi istus hinges mingi ärevus ja pinge.

Jõudsime Klubisse, mida võin vist oma koduklubiks nimetada. Olenemata mõnest ebameeldivast vahejuhtumist, tundub see nii hubane ja soe. Peaaegu, et sõbralik!

Tellin oma viimase aja lemmikkoksi! Ah jaa, pool aastat kainet eluviisi! Gaseeritu vesi, põhjas suhkur koos värske laimi ja sidruni viiluga ning rohke jääga. Nägus baarmen naeratab kelmikalt. Juba selle silmailu pärast tasub leti ääres ootamine ära! Dieet ei keela ju menüü piilumist?! Ja menüüs ahvatleb üks omamoodi noormees. Kutsub tantsima ja teeb ebatavalisi komplimente. Teistmoodi, kuid mitte halvas mõttes! Jään viisakaks ja keeldun arusaadavatel põhjustel. Peo lõpu poole olen siiski nõus mõne tantsu tantsima, hoides distantsi, mis kahele suhtes olevale inimesele kohane.

Well… kuna minu klubis viibimine ei ole kõigile meelepärane, tekib peagi meeliülendav ja rusuv konflikt. Kahjuks tekkis tunne nagu oleksin puuri kinni pandud. Eks nii makstakse usalduse kuritarvitamise eest kätte! „Aga ikkagi“ Kõla mu peas ja üritan veel viimased minutid meeldivat kontserti nautida. Võluv noormees astub ligi, suudleb kätt ja jätab hüvasti! Hetkega tekib tunne nagu oleks ta endaga midagi kaasa võtnud?!!

Astun paar sammu, libistan käe Blondi jaki alla! For real! Telefon koos juhilubadega on kadunud. Järsku kangastub mu silme ette pilt, kuidas libistasin telefoni prillikotti ja viimase jaki alla. Mu pilk kohtus malbe tütarlapse omaga. Ma ei pidanud teda suuremaks ohuks, sest ta naeratas ja viibis seltskonnaga, kellega mõned sõnad vesteldud sai. Paar minutit ja telefon on välja lülitatud.

Tead! Sellises olukorras ei oska nutta ega naerda. Ole ettevaatlik või ära ole! Kui midagi peab juhtuma, siis see vist paratamatult juhtub! Ja järgmine „wake up call“ tuli mulle ja Blondile siis kui mingi hulljulge idioot meist üle tahtis kihutada. Mõnikord ma lausa igatsen Harrypotterlikku võlujõudu, millega saaks nipsakast sülekoerast inetu prussaka vormida ja selle siis laiaks litsuda.

Koju tee kulgeb kuidagi närviliselt ja ootusärevalt. Uinumine on raske ja rusuv nagu meeleolu enne äikesetormi!

Aitäh!

Lestat 151

Timothy Ferriss - Kõigi oluliste asjade puhul on ajastus alati vale. „Teen seda kunagi hiljem“ on ütlus, mis viib teie unistused koos teiega hauda kaasa

Mul on küsimus. Kuidas mõned inimesed on edukad ja teised ei ole?

Edukus. Edukus on situatsioonide kombinatsioon, kus inimene saab elada nii nagu ta unistab. Edukus minu jaoks oleks see kui ma saaksin teha tööd, mis on mulle meelepärane. Ma teeksin seda sellepärast, et ma tahan, mitte sellepärast, et ma pean. Mul oleks aeg, mida saan ise juhtida. Mina oleksin see, kes määrab oma elus toimuva, mitte raha, töö või muu kohustus. Minu jaoks ongi see edukus kui ma saan elada Oma Loo järgi.

90% inimestest teeb ühte ja sama. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta! Paljud neist ei ole oma eluga rahul, sest sellest on midagi olulist puudu. Ja veel rohkemad ei teagi, et võiksid oma elult enamat oodata või loota. Mingi osa neist, kes eluga rahul ei ole, püüavad midagi ette võtta.

Need, kes üritavad midagi ette võtta, on erilised. Nad muudavad oma mõttemaailma ja hakkavad asju tegema hoopis teisiti kui varem. Nad teevad oma asja olenemata sellest, kuidas nendest arvatakse, sest Lõpus on oluline vaid iseenda õnn, mitte naabirmehe, ülemuse ega isegi mitte parima sõbra või lähedase sugulase arvamus.

Mõned inimesed on edukamad kui teised, sest nad ei tee asju hiljem, vaid kohe. Nad ei ütle: See ei ole minu jaoks! Samas vingudes, kuidas nende elu ei ole samuti nende jaoks. Mida sa siis õigupoolest oma elult tahad? Vingumist ja virisemist? Või teed natukene tööd oma mõttemaailmaga ja saavutad edu? Selleks, et edu saavutada, on nii palju võimalusi. Haara kasvõi esimesest uudsest võimalusest oma elus kinni. Kohe! Mitte homme ega ülehomme.! Kohe kui pakutakse!

Paulo Coelho - See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.

Mina olen leidnud järjekordse uudse asja oma elus. Ainukene, mis mind takistada võib, on hirm ebaõnnestumise ees. Õnneks on mul seekord tugi, mida on raske mujalt leida. Usun, et selle toega lähen võiduni välja! The Secret and Go Diamond!

Ali Smith - Sa pead õppima niimoodi uskuma, et unistused täide lähevad.

Aitäh!

Lestat 150

Kirjutamisesoononüsnakinni!

Mis siis vahepeal juhtunud on? Selleks aastaks sai kool edukalt lõpetatud ja isegi suveks töö leitud. Oeh, ja see mind just kirjutama panebki. Olin väga õnnelik kui lugesin hommikul vana kursaõe sissekannet FBs, kus ta teatas, et vana töökoht on minevik :) Ma olen temaga koos rõõmus.

Ja kui ma mõtlen nüüd oma tuleviku peale.. siis kindlalt ei saa mina ju midagi ette teada. Vahepeal on isegi tunne, et ma täpselt ei tea, milline minu unistuste töökoht oleks :)

Igatahes on hetkel jube nõme tunne. Pean mõneks päevaks Tartusse kolima ja kolm nõmedat päeva kassas veetma. See on elukurnav ja kodu igatasemapanev aeg :)

Aitäh!

Lestat 149

Linderman: “Minu arvates tuleb aeg, kui inimene peab endalt küsima, kas ta soovib elu täis õnne või elu täis tähendust.
”Petrelli: “Ma sooviksin mõlemat.
”Linderman: “Pole võimalik. Kaks absoluutselt erinevat rada. Tõeliseks õnneks peab inimene elama olevikus, mõtlemata sellele, mis on läinud ning mis on veel ees. Kuid elus täis tähendust on inimene määratud viibima mõtetega minevikus ning muretsema tuleviku pärast.”

(“Heroes: Parasite”, 2007)


Ma ei oleks saanud leida enam täpsemat ja selgemat tsitaati. Olen jõudnud täpselt sellesse punkti, kus esitan/esitasin endale selle sama küsimuse, millest Linderman rääkis. Selleks, et vastuseni jõuda, läheb muidugi aega. Ometi olen palju asju selgemaks saanud ja mõelnud. Minu väga hea sõbranna ütleks selle peale, et mõelda võid kõike aga teatud situatsioonis ja konditsioonis saab tõde uue valguse. Ilmselgelt on tal õigus, sest naine teab, millest räägib. Ma ei saa talle isegi mitte vastu vaielda ega väita, et olen ühes, kahes asjas veendunud. Või siiski! Tean täpselt seda, mida olen alati teadnud, kuid pimeda kombel eiranud.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Päev täis üllatusi!

Sellest, kuidas minuga IKKA juhtub!

Sain siis oma esimese trahvi kätte. 4 aastat puhast lehte ja nüüd see närune parkimistrahv. Tere hommikust!

Suundusime Krissuga Vanemuise rõivaste laenutusse. Pean sellest kirjutama, sest ma pole niimoodi päris ammu naernud. Sammud viisid keldris asuvasse kaltsukahõngulisse laenutusse. Tuulasime veidi ringi ja pidime tõdema, et midagi kena ja seksikat me sealt igatahes ei leia. Esimesest pettumusest üle saanutena.. asusime erinevaid kostüüme proovima. Venitasime Krissuga endale kleidid selga. Esimene naerupahvak vallandus siis kui Proua laentusest üritas Krissu kleidi klambreid kinni saada. Vilunud käed said sellega hakkama aga hetk hiljem lendas haak suure kaarega kleidi küljest eemale. Mitte, et Krissu selles süüdi oleks olnud.

Proovisime veel hulk naljakaid kostüüme ja itsitasime peegli ees nagu 14. aastased. Uskuge! Kana, lehma ja sea kostüümid olid meie seljas äärmiselt naljakad. Noh! Selget emotsiooni edasi anda on raske, kuid soovitan kõigil sinna aega veetma minna. Naerda saab igatahes väga palju!

Nagu öeldakse: Pill tuleb pika ilu peale!

Nii oligi!

Istun autosse ja äärmiselt hea tuju.. kaudis kohe kui nägin oma auto kojamehe vahel kollast trahvikviitungit. Selge! Sain siis oma esimese trahvi kätte. Trahv iseenesest mind õnnetuks ei teinudki. Viis, kuidas see juhtus, tegi palju rohkem murelikuks ja olukorra halekoomiliseks. Parklasse sõites silmasin silti, mis teatas, et alal parkimine on tund aega tasuta. Isegi parkimiskell oli omal kohal ehk armatuuril, nähtavas kohas.

Viga oli aga selles, et unustasin selle seiereid keerata. Kullake ütleb pidevalt, et ta ei kannata, kuidas ma parkimiskella aknale unustan. Seekord lasi ta sellel asjandusel seal vedeleda mitu nädalat ja karma maksis mulle kohe ka kätte. Parkimiskell näitas aega 10.15. Kuid parklasse jõudsin ma kell 14.00. Ja trahvi sain juba 14.09 umbes. Jätsin siis kontrolörile mulje, et olen seal pool päeva parkinud ja maksta ei kavatsegi :D

Olen oma kohustusliku mai kuuse sissekandega hakkama saanud. Olen väga väsinud, tüdinenud, äärmiselt masendunud teatud hetkedel ja üldse tahaks vähemalt pooled asjad kuu peale saata! Aga üllatus, üllatus! Ei saa.

Ma loodan, et varsti on reede. Järgmine!

Lestat 148

Teate seda tunnet ? Kui teile teatatakse mõni väga halb uudis. Ümberringi nagu elu keeks aga teid ümbritseb üks uduloor, kus aeg peatub ja kisa-kära muutub haudvaikuseks. See hetk tundub teile igavikuna ja sellest toibudes muutuvad hääled valjemaks, valjemaks.. START! Kõik järgnev toimub kui repeati peal olles!

Per.... mu kott jäi lauale. Jooksin ühest klubi otsast teise. Süda peksles sees ja süda puperdas, oleks kott ometi alles. Paanikaks oli põhjust, kott koos dokumentidega ja päeval teenitud rahaga olid läinud. Äkitselt valdas mind meeletu vihahoog. Suundusin turvamehe juurde, kes mind terve õhtu oli jälginud. Küsimusele, kas ta ei oska mind koti otsimisel aidata.. sain vastuseks.. otsi prügikastist ja WCst. Mida too tüüp küll jälgis kui isegi seda ei suutnud meelde tuletada, et ma oma koti kaasa võtaksin? Mees on pervert, olgu tal seljas misiganes vorm!

Murest murtuna tuiskasin mööda prügikastidest ja põikasin sisse WC-desse. Jälle see hetk.. sisenesin ruumi ja nägin kraanikausi äärel oma musta kotti. Lukk oli avatud ja sealt paistsid mõningad mu asjad. Kaarditasku, mündikott, meigiasjad.. uksel jäin veel seisatama ja jälle tabas see vaikuse hetk.. süda puperdas ja asju läbi tuulates, tekkis enneolematu hüsteeria, paanikahoog.

Kohale jõudsid ka Arvi ja Krista. Järgnevat ette nähes lukustas Krista ukse. Loopisin oma tühja mündikoti ja kaarditasku mööda pisikest ruumi laiali, hakkasin ettejuhtuvat peksma. Oma obaduse said peegel, seinad, pott.. suutsin kõik võimalikke sõnu õhku loopida, nutta ja karjuda. Ennast ja neid maa põhja neada. Ma ei ole elus nii kurb ja vihane samaaegselt olnud. Ma ei tea, kust ma selle energia ja jõu võtsin, et niimoodi ennast välja elada. Tundsin, et kui üks neist kahest mind kasvõi korraks puudutab.. tõrjun ka nemad eemale. Pärast mõningast hüsteeritsemist otsustasin kontrollida, kas kõik dokumendid on alles.

Lappasin aeglaselt, pisaraid pühkides ja nuuksudes, kaarditaskut läbi. Mu näole tekkis kerge muie kui suutsin selgelt eristada...... mida?

Väike timeout!

Märk 1: Peole eelneval päeval sain kingituseks imeilusa rahakoti. Kahjuks unustasin selle maha ja ei olnud seda veel raha ega dokumentidega jõudnud täita.
Märk 2: Baarileiti ääres turgatas pähe mõte, panna paberraha mündikotti, kuid jätsin selle tegemata.
Märk 3: Unustasin oma telefoni jope taskusse. Tekkis mõte see ära võtta, kuid loobusin.

..... suutsin eristada ühes sahtlis oma päeval teenitud raha. Suudate te uskuda? See mustlaseroju varastas mu koti ja ta ei avastanud, et olin raha paigutanud dokumentide vahele. Võtsin raha sahtlist välja ja lehitsesin seda.. muie tekkis ka Arvi ja Krista näole ning õige pea kiljusime ja karjusime juba Kristaga koos. Ma ei suuda selle kirjeldusega kuidagi edasi anda seda, mida ma tundsin, kuidas seda väljendasin. Ma lihtsalt ei suuda seda edasi anda aga usun, et Krista ja Arvi mõistavad seda ideaalselt, sest nad kogesid seda hetke minuga koos.

Olen äärmiselt tänulik teile kahele, sest sellel hetkel oleks võõra inimese juures olek olnud kõige halvem asi üldse. Aitäh rahustamise ja minuga koos rõõmustamise eest!

Eric Clapton - Tears in heaven

Vahepala 6

Kolmepäevane sünnipäevamaraton!

Reede

Mu Kalli perekond pidas oluliseks kokku koguneda, et rahulikult õnnitlused ja kingitused üle anda. Unustasin terveks õhtuks tõsiasja, et järgmisel päeval tuleb varakult ärgata ja vaaritama hakata. Nautisin täiel rinnal seda mõnusat ja harmoonilist koosviibimist.. nalja ja naeru oli rohkem kui oleksin julgenud loota.

Laupäev

Hommik saabus ootamatult ja aeg hakkas käest voolama nagu oleks see viimne päev üldse. Ostsin poest meeletu koguse süüa ja suundusin koju kõike seda valmistama. Usun, et vähese ajaga suutsin nii mõndagi maitsvat valmis saada.

Aitäh Helenile ja Kristale, kes aitasid veel suupisteid valmistada. Ja tänan ja Elist ja Liinat, et nad mulle võimsa soovidepuu joonistasid. Kui olin oma kallid tööle pannud ja nad ülesanded edukalt täitnud olid.. oli aeg pidutsema hakata. Sain väga vahvaid pilte, naeru ja elamusi, mida ma ammu kogenud pole.

Afterparty toimus Jõe ääre talus, kus meeldiva seltskonna ja sära saatel pidu jätkus. Usun, et tsirkust ja leiba sai tervelt milli eest. Mis kõige olulisem.. ma olin väga õnnelik ja meelitatud sellest, kuidas mind tähelepanu ja vahvate soovidega üle puistati.

Midagi oli selles päevas ka ebameeldivat.. nii mõnigi tegemata tegu.. öeldud ebaküpsed kommentaarid ja poolikud kommentaarid minu toitude või sõprade kohta.. kergelt öeldes solvasid. Või, kas see on õige sõna? Pigem pidin nendes inimestes sügavalt pettuma, et nad mu sünnipäeva ja mind nii vähe austasid, et leidsid hetke ka ebameeldivuste tekitamiseks. Well, tegelikult oli ikka rõõmu rohkem kui seda jura, mida kirjeldasin.

Aitäh nendele, kes minuga tollel päeval siis olid.. mõtetes ja koha peal!

Pühapäev

Perekondlik õhtusöök ja sära veelgi rohkem kui eelmistel päevadel. Ma sain naerda, ma sain isaga nalja visata.. me saime osa väikevenna rootsi keelest ja meil oli üldse lõbus. Mõnikord on tunne, et õnne on nii palju, et oleks rohkem vaja aega, et seda nautida.

Ja nii ma palusingi oma sõpradel õnne asemel soovida endale rohkem aega.

Aitäh mu kullakesed!

Lestat 147

Sekundid tiksuvad!

Nendest saavad minutid, tunnid, päevad ja nädalad. Lõpuks mööduvad kuud ja veel kiiremini aastad. Niisamuti on minu viimasest sissekandest märkamatult möödunud liigagi pikk aeg.

Peas sosisevad mitmed mõtted, mis tahavad kevade eel karjetena välja paiskuda. Ometi on nii kuradima raske leida aega, et maha istuda ja kirjutada päevakajalisest kasvõi paar hädist reakest. Igatsen seda aega, kus mul oli miljon hetke just kirjutamisele, iseendale ja oma mõtetele. Olen oma päevad venitanud liiga pikaks või siis mõne teise jälle kahandanud millimeetriseks ja... kirjutamisele pole pühendanud ridagi. Lubadused, lubadused, lubadused.. „rohkem kirjutada“ on hetke seisuga üsna nullilähedased ja reedetud!

Minu elu on kõike muud kui IGAV.

Kõige selle kõrval, mida ma peaksin tegema, olen teinud palju muudki. Kool on nõudnud minult palju. Viimased kuud olen veetnud ettevalmistavates tundides, õppides midagi, millest on lõpueksamil kasu, kuid mille tegelik tulemus jääb teadmata. Jah, ma oleksin tahtnud võistelda, sest see oleks olnud suur eneseületus. Ei, ma pole kurb, et ma seda teha ei saanud, sest kohati olen närvipinge puhul selgrooni murduv. Mul on äärmiselt hea meel, et sain toredaid inimesi toetada ja rahustada. See aeg oli põnev ja erinevate inimeste tundma õppimine tuli mulle suureks kasuks.

Rääkides uutest inimestest! Mu hinge teeb meeletult suureks teadmine, et suudan endiselt ligi lasta inimesi, keda enamik ei mõista või, keda ma ka ise mingitel hetkedel kipun eelarvamustega sildistama. Näiteks tema. Ta on suur eeskuju. Samas on temas häirivaid nüansse mitmetel hetkedel. Veidi analüüsides ja inimest tundma õppidas, sain aru, et kõik see negatiivsus teiste ja ka tema suhtes, tuleneb teadmatusest. Ma olen selle inimese kohta teada saanud nii palju erinevaid asju, et tema mõistmine ei tekita mulle vähimatki raskust. Ta on liigagi sarnane minule ja paljudele teistele. See tekitab suure huvi erinevate elulugude ja minevikkude kohta.

On hämmastav, mida võib anda inimeste kuulamine, analüüsimine ja mõistmine. Oma sõpru peaks eelkõige kuulama ja nende suhtes siirast huvi välja näitama. Ja mõnikord peaks seda huvi välja näitama ka võhivõõra vastu, sest nii võib leida endale uue ja hea sõbra.

Viimasel ajal tunnen liigagi palju hoolimatust lähedaste poolt. Mõne suhtes olen ehk isegi selle siira huvi kaotanud. Ma ei leia, et see oleks hea või ilmtingimata vajalik, kuid teatud hetkedel on nii palju parem. Palju negatiivsust jääb kogemata ja rõõm tundub niimoodi palju magusam.

Aitäh!