Sebastian Barry - Lõpuks on maailm tõesti ilus ning kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
(“Salajane käsikiri”, 2008)
Periood, kus nii-öelda õnnelikult ringi tatsata saab, on ütlemata lühikene. Sellega on täpselt nagu lisarahaga. Saad 30 eurot rohkem preemiat, siis kannad kogemata selle 30 eurot hoopis üüri eest ette. Või saad ühe järelmaksu makstud ja avastad, et sinu vajan-enne-surma-palju-asju-milleta-elada-ei-saa-kogu vajab veel ühte täienduskaupa. Õnn samamoodi ei kogune ega jää üle. No ei ole nõme?
Ma teadvustasin endale täna, et ega ma midagi vingumisega paremaks ei muuda. Selleks, et miski paika loksuks, on vaja kuradima looma moodi rabeleda. Üks mure vähem. Tänu inimesele, kes viimasel ajal tõesti on hoolinud, sain praktika koha. Elu on õpetanud, et hõisata ei tasu enne allkirja saamist. Pöidlad pihku ja varbad suhu! :D Jeei!
Dilemmat tekitab nüüd seegi, et ilmselt oleks võimalus sooritada praktika veel teiseski kohas, mis samuti tundub hiiglama põnev. Peab võtma mõtlemise aega! Oeh!
Ma olen iseendaga sisemises võitluses. Olen üldjoontes rahul selle tööga, mida ma teen. Kuigi.. aus olla, siis selle töö jaoks ei ole vaja olnud õppida kahte eriala ja omandada kõrgharidust?! Ühiskond oma jaburate eeldustega nõuab kindlasti selgitust: „ Milleks oli siis seda kooliteed vaja, kui ikkagi oled klienditeenindaja?“ Enamuse jaoks isiklik areng või sisemine kasvamine ei ole VÄÄRTUS. Küsimust tekitab seegi, kas kellegi kutsumus saab olla kvaliteetse teeninduse pakkumine peaaegu olematu palga eest. Jah, Eesti mõistes, naise mõistes.. ei saagi ma nii vähe palka. Kas sellest piisab aga ka tulevikus, pere kõrvalt, enese suure mina kõrvalt?!
Muidugi unistan ma millestki suuremast. Hea meelega ühendaksin müügi- ja sekretäritöö. Veel suurema unistusena kangastub mu silme ette isiklik väikefirma, mis teeb koostööd teistega. Palju asjaajamist, palju isiklikku ja erialast arenemist. Ometi olen teadlik ka sellest, et see tekitab samamoodi stressi, pinget, muresid.
Igavene küsimus: „ Kas ma üldse valisin oma elus õige tee?!“. Võib-olla oleksin pidanud valima midagi kultuursemat, kunstilisemat, loovamat, sügavamat.. sest kes minust realisti tegi? Ma pole päris kindel, et keegi üldse seda tegi. Samas on nüüd natukene hilja avastada, et olen veidi valesid asju õppinud. Tuleb sellest olemasolevast need lemmikud välja otsida ja õppida nende valdkondadega elama.
Peab lootma, et lõpuks on maailm tõesti üks kena paik.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar